Tuhaämbri äratav needus

Segaduses Tuhkatriinu (Natali Lohk) otsib tuge Haldjalt (Liisa Aibel).

FOTO: Rakvere Teater

Et näidendi kirjutaja ja lavastaja on Toomas Suuman, oleks absurdne oodata Rakvere teatri “Tuhkatriinult” roosat mannavahtu või mustvalget selgust. Siin tuleb mõtelda. Oma peaga.

Võõrasema (Silja Miks) kallab herned tuhaämbrisse, et Tuhkatriinu need välja nopiks. Võõrasõed (Marin Mägi ja Maarika Mesipuu) parastavad.

FOTO: Rakvere Teater


Toomas Suuman loob arukale ja analüüsivõimelisele inimesele, east sõltumata. Tema pilk on terav ja terane ning pigem torkiv kui paitav. Ta ei anna kala, vaid õnge, mitte lohutavat muinaslugu, vaid prillid õnne märkamiseks.
Võib muidugi juhtuda, et klassikaliste muinaslugudega harjunud vaataja satub segadusse, kohates mõttelaadilt tänapäevast lugu. Ent inimeses pole ju muinasjuttude sünniajaga võrreldes suurt midagi muutunud, ainult maailmas on haldjaid vähem ja tehnilisi vidinaid rohkem. Tuhaämber seisab ikka hingenurgas.

Suuman ei tee tühje sõnu, ta räägib mõistu ja otse, puistab karakteritesse pipart, mahendades seda mõne lüürilise joonega. Kirjanikukäe all saavad muinasjutu tegelastest-skeemidest elusad inimesed ning ergastavaid võimalusi pakkuvad rollid, kuhu on kirjutatud paras ports huumorit ning kerge annus irooniat. Kõike seda on manustatud ka lavastusse hea tasakaalutundega. Näitlejad panustavad omalt poolt ilusa mängulusti.
Tuhkatriinu (Natali Lohk) on vahest kõige muinasjutulähedasem tegelane, ent tallegi on antud tavapärasest rohkem südikust. Ta pole sedapuhku alandlik ega allasurutud minatu tegelane, vaid heasüdamlikult särtsakas ja iseloomuga tüdruk, kes annab printsilegi vastu kõrvu, kui olukord nõuab, ega pelga enesekaitseks hambaid käiku lasta. See Tuhkatriinu tõepoolest armub printsisse, mitte ei võta teda kui muinasjutulist saatusehüve.


Võõrasõed Mercedes ja Com­baina on üsna tavalised pilkad. Maarika Mesipuu ja Marin Mägi mängivad neid paraja nõksu jagu vinti üle keerates. Mercedes oma kuldsete hambaklambrite jumaldamisega ning Com­baina lõhkumiskunstide innuka harrastajana on vägagi tänapäevased neidised, pigem piiratuvõitu ja rumalad kui kurjad. Nad isegi pakuvad Tuhkatriinule sõprust, seda muidugi tingimusel, et ta haakuks nende harrastustega. Kui läheb lahti võidujooks printsile, saavad õdedest parajad õelused, aga sedagi utreeritud usutavuse piires.


Silja Miksi elult ise kõike võtma harjunud temperamentne Võõrasema on kaunis, kuid egoistlik ja väiklane naine. Lennukalt laseb ta lõunamaistel kirglikel rütmidel kanda karakteri põhijoont, on mängulaadilt sama temperamentne ja otsustav. Ei mingit pikka mõtlemist: on ilus mees – ja nüüd on ta minu mees, tütredki käigu pealt perre integreeritud ning võõraslaps paika pandud. Hea kraadiga mängitud Võõrasema pole üheselt või deemonlikult kuri, tema toimimiste all on näha jooni naiseliku loomuse igapäevaselt pahupoolelt.

Võiks arvata, et Suuman karikeerib naisi, kuid Indrek Apinise mängitud pehme ja otsustusvõimetu Isa näitab meeste nõrkused sama selgelt kätte. Tasasest isikupäratust mehikesest joonistab Apinis välja isikupärase karakteri. Tema Kuulutaja teevad kergeks ja meeldejäävaks jooned x-(mee­dia)staa­ridelt ning edevalt ükskõikne poosetamine.
Inglid (Margus Grosnõi ja Helgi An­nast) teevad “Tuhkatriinus” läbi vaid mui­nasjutus ja teatris võimaliku muundumise – ühest saab prints, teisest kuninganna ja lõpuks veel vaestekaotaja preili Helgunda. Mõjus on hetk, kui ing­lid tulevad Emale (Liisa Aibel) järe­le ning Ema, kelle öösärk ja õlarätik sa­muti ingellikuks muudavad, taassünnib Haldjana. See on ilus käik nii loo, lavastuse kui ka laiemas tähenduses.


Liisa Aibeli Haldjas, kelle häälele “Väi­kesest Mukist” tuttav kuldne mask an­nab vajalikus kohas kõiksusliku kõla, on elurõõmus ja naeruhimuline ning asjalikult avara mõtlemisega naine. Tema võ­luvõim sarnaneb kujutlusvõimega. Ehe maisus sobib sellele Haldjale, nii tuu­makate tüüpide keskele ei saakski ilmuda keegi eeterlik ja läbipaistev, vaid ik­ka hakkaja ja purpurne. Haldja eriti kau­nis võlutrikk on üllatustegelase – po­le märgitud isegi kavalehel – toodud näh­tamatud helisevad kuukristallkingad.
Prints (Margus Grosnõi) on parasjagu poisilik ja piisavalt mehine, ja loomulikult kena nagu unistuste printsile kohane. Natuke memmekas ja natuke armunud, natuke tegus ja natuke udupea. Aga mitte mõni helesinine kuldlokk, vaid kutt, kes teab, mida tahab – lennata ja Tuhkatriinut –, ja seda ka saab.
Roosiline, parajalt elulis-muinasjutuline lavakujundus on leidlikult funktsionaalne ning tõusud treppidest, olgu kella lööma või matuserongkäigu taustal taeva minema, loovad eluliseks kirjutatud muinasjutule, milles ka piisavalt salapära, ilusa maast-lahti-mõõtme.


Ja kui nad surnud ei ole ...
... siis ärgitavad nad ka uuel aastal arglikke ja ülikuulekaid neidiseid alanduse tuhaämbrit aknast välja viskama ning oma õnne ära tundma.

TEATER

• “Tuhkatriinu”. Õnn ei hüüa tulles.
• Tuntud muinasloo järgi näidendiks kirjutanud ja lavastanud Toomas Suuman.
• Kunstnik Kristi Leppik.
• Osades Natali Lohk, Silja Miks, Marin Mägi, Liisa Aibel, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Indrek Apinis, Maarika Mesipuu.
• Esietendus 10. detsembril Rakvere teatris.

Tagasi üles