Pärast sõda ei möödunud päevagi peota

Tartu rahulepingu sõlmimine. Delegaadid ja eksperdid nõupidamisel. Ees keskel Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska, paremal kindral Jaan Soots, kolonel Victor Mutt ja Ants Piip. Vasakul laua otsas Aleksander Oinas, Mait Püüman ja Julius Seljamaa, nende taga istub Ado Birk. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Sada aastat tagasi olid lõpuks kätte jõudnud vabadussõja viimased ja kaua oodatud rahuaja esimesed kuud.

Talv tuli vara ja oli lumerohke, esimene lumi sadas maha juba oktoobri lõpus. Endiselt ootasid rindemehed rahva abi, vaja oli sooje riideid, jalanõusid, tekke. Agarasti tegutses riidevarude soetamisega Rakvere linnavalitsus. Linnapea Jakob Liiv käis peresid pidi olukorda selgitamas ja hankis nii rinde tarvis sooje tekke.

Oma mälestusteraamatus kirjutas ta: “Kord telefoneeris kindral Tõnisson Narvast, et kahe päeva jooksul saatku Rakvere linn 85 sooja vaipa liinile, külm võtvat muidu sõdurid kaitsekraavides.” Linnanõunikel vaipade hankimine ei õnnestunud. “Nüüd võtsin nõunikud ühes ja läksin ise neid koguma. Seletasin, kuidas oskasin, ja kujutasin sõdurite vaeva ja kannatusi külmades kaitsekraavides... Ei suuda nad meid kaitsta, siis võime jälle niisuguse veresauna saada, nagu etendati seda viimati karjamaal (Palermo metsaveerel). Suuremasse hulka kodanikesse see mõjus, kuid mõnedelt, kes vastu hakkasid, võtsime vaibad voodi pealt ära. Käsk sai õigel ajal täidetud.”