Juhtkiri: suured koerad, kurjad koerad

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Vastukaja: Toomas Herm “Agressiivne koer lõi mehele hambad säärde” tänases Virumaa Teatajas lk-l 4

Mina olen see peletis, kes vabariigi aastapäeval ühe Pajusti mehe katki hammustas. Palun vabandust. Kuna ajakirjanik minult kommentaari ei küsinud, lubage siinkohal selgitada, miks meie, koerad, nii teeme, nagu teeme.

Iga minu kurja liigikaaslase taga on inimese tegemata töö ja vähene hoolimine loomast. Inimene võtab koeri kuidagi liiga enesestmõistetavalt või suhtub neisse koguni üleolevalt. Aga ma pole asi. Olen pereliige. Minuga tuleb tegelda, mind tuleb mõista ja õpetada. Targalt. Head inimesed oskavad ka allumatuid koeri kenasti sotsialiseerida.

Kui ma ründan, siis järelikult tajun ma ohtu. Ma kas kardan, kaitsen territooriumi või peremeest-perenaist. Või olen ma haige – ka koertel valutavad hambad ja kõrvad, mõnikord isegi saba.

Ei ole pahasid koeri, kasse, hunte: me käitume täpselt nii, nagu liigile omane on.

Kui ma üksi tänaval uitan, ei tee ma enamasti vastutulijatest väljagi. Aga kui keegi on mind kiusanud, ärritanud või mulle haiget teinud, viskab minulgi aeg-ajalt kettasse. Ja siis ma hammustan.

Ma tean, et inimesed on koerte pidamiseks välja mõelnud eeskirja. Aga mulle pole selles jäetud hingamisruumigi. Kitsarinnalisus loomade suhtes iseloomustab väga hästi inimliigi egoismi hüppelist kasvu viimasel aastakümnel.

Ma tean, et mu peremees saab trahvi, kui ma inetult käitun. Paras talle, ütlen ma. Miks ta siis hoiab mind päevad läbi ketis – vargad ja kassid ainult irvitavad mu üle. Viimase hea sõna ütles peremees mulle kaheksa aastat tagasi kadripäeva paiku.

Ja nii juhtubki, et kui ma korraks hoovi jooksma pääsen, on kangesti lõbus mõni möödakäija hingetuks ehmatada. Kargan aia najale, lärman ja lõrisen – väikenegi meelelahutus minu hallis argipäevas.

Eks kõige tigedamate penide omanikud kipuvad meid vahel ilmaasjata ka õigustama, nagu minugi oma. Ütleb, et ma olen tore kutsu ja ma pole kunagi kedagi hammustanud, aga ma tegelikult ju olen ja peremees teab seda. Vot selliselt inimeselt võtaks ma mõneks ajaks koerajuhi loa ära: kõigepealt õppigu mitte valetama ja seejärel koeri pidama. Sest ei ole pahasid koeri, kasse, hunte: me käitume täpselt nii, nagu liigile omane on.