Nädala kaja: kui loos peitub teine lugu

Katrin Uuspõld

FOTO: Arvet Mägi

Virumaa Teatajal on traditsiooniks aasta esimestes lehenumbrites märkida ära Lääne-Virumaal uuel aastal esimesena ilmale tulnud lap­s, kelle sünd on sümboolne märk algusest, lootusest, potentsiaalist, mida toob kaasa iga uus elu.


Kuna sünd on väga isiklik sündmus, siis on olnud aastaid, kus ema jagab ajakirjanikule mõne mõtte, kuid ei soovi pilti või lubab fotografeerida vaid beebit. Delikaatsus on selles vallas mõistetav. 2012. aasta esimesel päeval sündis Rakvere haiglas tütarlaps, tema emale oli see kümnes kord laps maailma tuua. Ema oli nõus fotoga ning vastas ajakirjaniku paarile tavapärasele küsimusele.


Pärast loo ilmumist aga selgus, et asi pole sugugi nii, nagu näis. Justkui Hašeki Švejki puhul, kes oli mõistnud, et “maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine”. Nii on ka selle pealtnäha väikese loo sees hoopis suurem lugu. Ja kahjuks said tahtmatult haiget väga mitu inimest ...


See ema on küll elu andnud kümnele lapsele, kuid nelja neist on aastaid kasvatanud hoopis laste vanaema. Sest alternatiiviks oleks olnud lastekodu, aga seda memme süda ei lubanud. Ta tahab pakkuda oma mõned aastad tagasi surnud poja lastele päris kodu, hoolitseb nende eest oma parimal moel, nii, kuidas suudab. Ta kasvatab koduaias köögivilja, teeb marju sisse, et oleks, mida talvel võtta. Ta ei kurda. Ta armastab neid lapsi ja lapsed armastavad teda. “Vahel on väga raske ja eks pisaraid on olnud küll. Aga laste pärast peab pingutama. Ja ega kõrgemale ei saa lennata, kui tiivad ulatavad. Aga saame hakkama,” räägib 78aastane memm, kelle enda tervis küll kiita pole, aga kes ei anna alla – toimetab kodus, peseb pesud, teeb süüa, kui vaja, siis manitseb lapsi, et “kord ikka majas oleks”.
“Ma tean, mis on elu,” ütleb see memm. Ja kahtlemata teab tema mitmekordselt seda, mis on laste ilmaletoomise ja nende suureks kasvatamise hind. Mis on valu ja mis on ka rõõm.

Kindlasti on selliseid südamlikke ennastohverdavaid vanainimesi Eestimaal veelgi, kes püüavad teha kõik endast oleneva, et aidata omasid. Ja aidata ka võõraid. Samas kui elujõulised inimesed, kes peaksid vastutuse võtma, seda ei tee ning koorem on hoopis nõrgematel õlgadel. Aga siin pole asi õlgades ja elujõus, vaid südames.


Keegi meist ei saa muuta kogu maailma, ei saa isegi kellelegi teisele öelda, kuidas elada või milliseid valikuid teha. Küll saame võimalikult hästi elada oma elu, teha oma otsuseid ja muuta nõnda killukest maailma enda ümber – loodetavasti paremaks. Ja kui me kõrval on keegi, kelle aitamiseks meil jaksu, siis kindlasti ka seda teha.


On asju, mis on seadustega määratud ja reguleerivad nii riigi kui meie isikliku elu toimimist. Ja on asju, mille puhul on peamine meie vaba tahe. Kellegi milleski süüdi- või õigeksmõistmine, teatud õiguste äravõtmine on kohtu pädevuses. Aga mis puudutab nõrgema toetamist või abivajaja aitamist, siis millegipärast ei piisa alati riigist ja seadusest. On vaja inimest, kel süda õige koha peal.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles