10 ja 50 aastat tagasi
4. juuli 2020, 00:00
Virumaa Teataja 10 ja 50 aastat tagasi
50 aastat tagasi
Nooruse päralt on teguderõõm
Siin Porkuni! Ilus on praegu siinne loodus. Mahe lõunakaaretuul veeretab laineid piki järve ja kohistab põlistes puudes. Kell oli pool seitse, kui esimesed suvepäevalised laagrisse jõudsid. Peagi hakkas platsile kerkima telkide sirge rivi. Keskpäevaks oli neid üles pandud küll ligi sada. Kell 14.30 peeti rühmade koosolekud. Iga rühm sai endale ühe riigi nime. Valiti rühmajuhid – riigipead. Enne laagri pidulikku avamist tehti läbi peaproov. Kõik laabus hästi ja kell 17 võis nelgiõiega laagrilipu heisata. Laagri avas ELKNÜ Rakvere Rajoonikomitee I sekretär Boris Gorbunov. Pärast avamist algas komsomolikoosolek, mille teemaks oli “50 aastat Eesti komsomoli”. Valiti komsomolikomitee. Leidis aset tutvumisõhtu, kus iga rühm (riik) kõneles endast. Üksteise järel nad tulid: Kuuba, Türgi, Soome, Vatikan … Oli vaimukusi ja nalju. Peamine aga oli see, et oli särtsu, energiat, tahtmist tegutseda. Möödus ju esimene päev deviisi all: “Nooruse päralt on teguderõõm”. Õhtuks oli laagrisse jõudnud 358 suvepäevalist, noort äsja täisealiseks saanud inimest. Kas oskab seda tunnet kirjeldada see, kelle suvepäevadest on möödunud ligi tosin aastat? Arvan, et selleks on vaja olla taas kaheksateistkümneaastane. Ent suvepäevad on toredad kõigile, kes nendega seotud on. Laupäeval lähevad noored koju. Pühapäeval leiavad aga Rakveres aset suvepäevaliste rongkäik ja Vallimäel tunnistuste kätteandmine.
10 aastat tagasi
Digitaalne Eesti
Eesti on olnud esimesi päevi analoogtelevisioonivaba ning umbes 20 000 majapidamist on praegu telepildita. Umbes sadakond majapidamist, kus looduslike iseärasuste tõttu ollakse pildi kvaliteediga hädas, vajavad veel ülikõrge vastuvõtuantenni püstitamist. Igatahes on riik lubanud lähitulevikus rajada väikesaatjaid, nii et kõik soovijad saaksid oma kodus digipildi telerisse. On mõnevõrra üllatav, et kuigi analoogtelevisiooni lõppemisest ning digiajastu algusest räägiti ja kirjutati pikalt ette, info ja reklaam jooksis nii teleris kui tuli postkasti, on ometi mõned tuhanded majapidamised telepildita teadmatusest. Kuidagi õnnestus inimestel jääda üleüldises infotulvas teabest puutumata. Muidugi, mõnede kaaskodanike jaoks see polegi probleem, sest neil puudub teleri vaatamise harjumus või vajadus või hoopis huvi eestikeelsete telekanalite vastu. Ja enamik venekeelsete saadete austajaid saab need oma telepurki kaabel- või satelliittelevisioonist. Aga ometi on neid, kes istuvad õnnetult pilditu kasti ees. Valdavalt on need eakad, kel pole lähedasi, kes aidanuks tehnilised probleemid lahendada. Ja üksiku vanainimese või töötu leibkonna jaoks on tehtav kulutus märkimisväärne ning leitakse, et pilt oli teleris seni piisavalt hea. Iseenesest on digitelevisioon muidugi tore ja pakub senisest oluliselt enam võimalusi pildikasti vaatamiseks.