Kui Toompeal ei paista päike

Einar Vallbaum. Foto: Ain Liiva

Me elame keerulisel ajal. Ja see aeg eeldab keerulisi otsuseid. Seda eriti olu­korras, kus ühe valdkonna mõju on nii tihedasti seotud teistega, et arvestada kõikide tegurite ja huvigruppidega on praktiliselt võimatu. On mõistetav, et ükskõik millise kriisiga ka tegemist poleks, otsused on alati rasked ja rahulolematuid palju. Rahulolematus on aga seda suurem, mida ootamatumad on otsused ja mida vähem on arvestatud nendega, kes neist otsustest puudutatud saavad.

Valitsus otsustas kehtestada täiendavad piirangud, eriti karmid piirangud seati Ida-Virumaale. Eilsest ei toimu õppetöö haridusasutuste ruumides üle Eesti ning see on tekitanud pahameelt ja nõutust. Terviseamet on sedastanud, et Narvas, Tallinnas ja Tartus kogub pandeemia enim hoogu ning lisaks Narvale on kõige nakkusohtlikumad kohad Sillamäe ja Kohtla-Järve. On täiesti mõistetav, et nendes piirkondades tuleb tegutseda, seada piiranguid ja võtta kasutusele meetmeid, vähendamaks kontakte.

Regionaalpoliitika puhul on senini räägitud väiksematest asulatest kui maapiirkonnast, kus on suhteliselt hõre kontaktide võrgustik, kuid see-eest rahulik ja turvaline keskkond ning tugev kogukond. Miks siis nüüd kohelda neid valdasid, linnasid ja külasid suurte linnade kogemuse järgi, pannes kinni koolid?