Repliik: tuulte tahutud maa

Mart Rauba. Foto: Ain Liiva

Juba mitmendat päeva puhub väljas vali tuul. Mitte see leebe, millest laulis Henry Laks. Lõõtsutab nii mis kole – tungib toas toimetaja kõrvu suletud akna tagant või siis hirmutava vilinaga läbi köögiventilatsiooni.

Õues on tunda tema tõelist rammu. Piknikuplaanid on eos rikutud. Kui mul oleks kass, siis teda praegu välja ei laseks, kes teab millisesse maakonda tuul ta toimetaks. Selliseid orkaane, nagu on Ameerikas, meil ei ole. Kuid sellest tuulest piisab, et maakodu jääks mitmeks päevaks elektrita.

Tuulest on muidugi kasu ka. Arstid soovitavad tubasid eriti koroonaajal regulaarselt tuulutada. Tuul toidab turbiine, mis panevad põlema mõne lambipirni, valgustades kohti, kuhu me tuule eest varjume. Tuuleta oleks seisnud meie esivanemate laevad. Tuul kui liikuv õhumass annab mõista, et meil on veel alles mõni puu ja kõik ei ole kadunud.