Piret Villem: “Peamised jõuallikad on minu jaoks muusika, meri ja mets”

Virumaal sündinud ja üle 20 aasta Viljandis tegutsenud muusik Piret Villem pani vanamuusika kõlama ka Rakveres. Foto: Arvet Mägi

Virumaal sündinud ja üle 20 aasta Viljandis tegutsenud muusik Piret Villem pani vanamuusika kõlama ka Rakveres.

Olete Rakvere vanamuusikaansambli Fiori looja ja juhendaja, võib ka öelda, et siinne vanamuusika maaletooja. Kuidas te Rakverre sattusite?

Kuna minu tulek Rakverre oli seotud isikliku elu muutusega, siis hakkasin lihtsalt ringi vaatama, kuidas leida tööd ja rakendust oma erialal.

Lõpetasin Eesti muusikaakadeemia, tollase Tallinna konservatooriumi, klaveri erialal ning sain võimaluse Viljandis töötada. Ma ei jäänud kitsalt oma suuna juurde, vaid tegutsesin maa soolana ka laiemalt. Mul oli võimalus mängida lisaks klaverile ka teisi klahvpille, sealhulgas orelit. Pikaajaliste traditsioonidega Viljandi vanamuusikaansamblis Linnakapell mängisin klavessiini üle 15 aasta. Samuti pakkus mulle suurt huvi kontsertmeistri töö Sakala meeskoori juures, kus olin 14 aastat.

Õpetasin Viljandi kultuuriakadeemias ja Viljandi muusikakoolis klaverit, olin ka kontsertmeister dirigentidele, lauljatele ja algusaegadel veel ka klassikalise balleti tundides. Kui ma sellele pikale perioodile tagasi vaatan, siis oli see väga põnev ja töine aeg.



Kas olete Viljandiga jätkuvalt seotud?

Töö seisukohalt olen osalise koormusega seotud mõlema linna, nii Rakvere kui Viljandiga, kuid tahaksin Rakveres aegapidi rohkem rakendust leida, et siin paikseks jääda. Tunnen Rakveres ennast hästi. Siin on õhku ja liikumist.



Kuidas te tajute Viljandi ja Rakvere, ordulinnusega linnade aurat?

Öeldakse, et kui Viljandis üks inimene viskab mütsi õhku, siis kukub see kindlasti kultuuritöötajale pähe. Nii palju on Viljandis kultuuri ja muusikaga seotud inimesi. Tooni annavad kultuuriakadeemia, muusikakool, vanamuusikafestival, pärimusmuusika ait ja festival ning Ugala teater.

Rakveres tundub, et on rohkem tööstust ja muusikaelus domineerib klassika. Mulle ja minu Viljandi-kolleegidele meeldis väga suurepäraselt korraldatud Arvo Pärdi sünnipäevaüritus.

Aga Rakvere ja Viljandi on mõlemad väga vanad ordulinnad, kuhu sobib vanamuusika, ning arvasin, et minu kogemus kulub siin marjaks ära.



Tähendab, et teie peas hakkas vanamuusika arendamise mõte kohe idanema.

Esialgu otsisin lihtsalt oma nišši Rakvere muusikaelus. Ühtäkki leidsin, et see võib olla just vanamuusika.

Õnneks oli Kauri kooli õppekavas klavessiiniõpetus ja Anne Nõgu leidis, et minu kogemust on koolis vaja. Klavessiiniõpetaja Kristiina Are, kes oli pilliõpet kolm aastat arendanud, ei saanud enam Tallinnast nii tihti käia ning andis mulle õpilased üle. See oli esimene puutepunkt. Tore oli ka see, et õppekavas oli õpilaste vanamuusikaansambel. Hiljem tekkis mõte teha väike õpetajate ansambel ning kaasata ka teisi Rakvere vanamuusikahuvilisi.

Niisiis toimetangi Rakveres juba teist aastat. Õpetan Kauri koolis klavessiini, tegutsen kontsertmeistrina ja vanamuusikaansambli Fiori juhendajana. Kauri koolis on väga hea klavessiin, mille ehitas Baltikumi üks parimaid pillimeistreid Peeter Talve.

Ka minul oli õnn ise ehitada otsast lõpuni klavikord, kui osalesin 2006. aastal Põhjamaade ühe suurema klavikordispetsialisti Pekka Vapaavuori klavikordi ehitamise kursusel. Instrumendi valmistamiseks ei piisa pelgalt käsitööoskuste omandamisest.

Igal pillil on oma hing, mille annab talle meister. Omavalmistatud klavikordil mängimine tekitab ülendava ning väga erilise tunde. Arvan, et kõik see on üks hea asjaolude kokkulangemine.



Öeldakse, et vanamuusika on eluviis. Kuidas siis vanamuusikud elavad?

Vanamuusikas on palju improviseerimisvõimalusi, mis arendavad loovust ning aitavad inimesel ennast avada ja tundma õppida. See on tõesti väga loov tegevus. Sellepärast ehk ongi vanamuusikud pisut erilised.

See, mida praegu vanamuusikaks peame, oli ju kunagi olmemuusika ning need laulu- ja tantsuviisid olid rahva seas tuntud ja hinnatud. Viisid, mida me mängime ja laulame, on kestnud läbi sajandite, sest neil on oma lugu jutustada.

Meie põnevus on selles, et see lugu enda jaoks lahti mõtestada. Eks see ongi vist see vanamuusikute omapära, et muusikasse sisse minnes tajuvad nad kaugete inimpõlvede sõnumit.

Minu seotus ja vanamuusika mõju on tulnud pikaajalise musitseerimise kaudu Viljandi linnakapellis, millel on sisukas ajalugu. Linnakapelli asutaja au kuulub Tõnu Sepale. Hiljem juhtis kapelli pikki aastaid suur innustaja flötist Neeme Punder, kes oli ju Hortus Musicuse üks alustalasid. Tema süstis meile seda vanamuusika pisikut mitmesuguste projektide kaudu, mida me tegime.

Need ei olnud ainult kontserdid, vaid etendused. Kavas oli inglise maskimuusika, “Anna Magdalena noodivihik”, “Bellmani laulud” (kaastegev Jaan Arder), Erasmus Widmanni “Muusikaline voorusepeegel” (kaastegevad floristid), Urmas Sisaski autorikontsert “Universumi hääled” koos Urmas Sisaskiga jne. Koos ansambliga Neeme Punderi juhendamisel tegime seadeid Urmas Sisaski klaveripaladest ja need on jäädvustatud ka plaadile pealkirjaga “Taevamehaanika”.

Pikk ajalugu on ka Viljandi vanamuusikafestivalidel, mis toimuvad siiani ja kus kantakse ette vanamuusikaetendusi. Töötubades ettevalmistatud materjalidega esinevad noored muusikahuvilised, kaasatud on ka kunstiakadeemia tudengid elus kunstikompositsioonidega. Koostöö tulemusena on festivalilavale tulnud terveid oopereid, nagu W. A. Mozarti “Bastien ja Bastienne”, G. F. Händeli “Acis ja Galatea”.  Mulle on alati meeldinud sellised põnevad vanamuusikaprojektid koos noortega.



Kuidas lapsed vanamuusikat mõistavad ja mängivad?

Klassikaline muusika on kindlate traditsioonidega, mis tähendab, et väga hea esitus on see, kui esitada muusikat täpselt nii, nagu helilooja on mõelnud. Sellest tulenevalt on oluline täpsus. Tihtipeale on lapsed aga palju loovamad kui täiskasvanud ning vanamuusikas võimaldatav improvisatsioon laseb neil palju vabamalt tegutseda. Muidugi on nüüd ka klassikalise muusika esitamise tavad pisut muutunud, kuid viisiga saab vabamalt toimetada ikkagi vaid vanamuusikas ja džässis.

Vanamuusika võlu peitub selles, et esitaja saab läbi improvisatsiooni panna muusikasse oma mõtted ja tunded. Vanamuusika on mind õpetanud loovalt suhtuma viisi. See on see, mida me oleme ka Rakveres teinud.

Väga vahva protsess on õpilaste ja õpetajate ansambliga koos seadete ja improvisatsioonide loomine. Õpime viisi kuulmise järgi ära ja siis on igaühel oma panus selle viisi arendamisse. Varajase muusika traditsiooni kohaselt kujuneb ansambel just nendest pillidest, mis parasjagu olemas. Meil on kitarre, viiuleid, plokkflööte ja klavessiin. Minu meelest on muusika puudutus, ja kui see puudutab noort õppijat, siis õpetaja ülesanne on äratada ja hoida noorte muusikahuvi.



Millist vanamuusikat eelistate?

Praegu on meie ansambli tähelepanu suunatud itaalia vanamuusikale. Ansambli nimi Fiori tuleneb otseselt itaalia keelest ja tähendab lilleõisi.

Korraldasime eelmisel aastal koos Kauri kooliga teise vanamuusikafestivali, kuhu tulid kohale  vanamuusikaansamblid üle Eesti. Kokku andsime kolm kontserti, millest üks oli suur ühine vanamuusikaetendus.

Ansambli juhendamine on minu jaoks uus arengutee, põnev väljakutse, mis võimaldab oma ideid teostada.



Kuidas olete rahul Rakvere vanamuusikapublikuga?

Meil on olnud ju vaid üks täispikk kontsert, kuid vastuvõtt oli väga soe ja publik muusikatundlik.

Muusika, mida me mängime, on ilus, südamesse minev, lihtne ja puudutav. Need on sellised väega viisid, mis on aastasadu vastu pidanud, nad on looja seest tulnud, sisemine muusika. See tuleb välja pillimänguna või lauluna ning kandub saali. Kontserdile minnes soovime ju kõik, et miski ülendav viiks meid mõneks viivuks argielust välja.

Praegu õpin muusikateraapiat, et paremini mõista muusika toimet ning avada endas veel üks võimalus muusikat vahendada.

Muusika toimib nii mängijale kui kuulajale tervendavalt. Igal inimesel on võimalus ennast tervendada muusikat kuulates või pilli mängides, et mitte lasta ennast müral lõhkuda. Hindan väga kõrgelt barokkmuusikat, mille esindajaks on J. S. Bach, kelle looming kannab endas universumi harmooniat.



Rääkige palun lähemalt oma kodanikualgatusest, tänu millele taastati kaks aastat tagasi regulaarne bussiühendus Rakvere ja Viljandi vahel, mille eest on kindlasti paljud inimesed tänulikud.

Teadaolevalt toimib liiklus suurepäraselt suurematel maanteedel. Millegipärast ei olnud korralikku bussiliiklust kahe väga vana ja enam-vähem ühesuuruse linna Viljandi ja Rakvere vahel.

Viljandi maavalitsusest sain teada, et kodanikualgatus on Eestis väga teretulnud ning menetlusse võetakse need taotlused, millele on alla kirjutanud vähemalt 30 inimest.

Hakkasin sellega tegelema ning käisin allkirju kogumas kultuuriakadeemias, muusikakoolis ja mujal linnas. Paberile, kus kodanikud avaldasid soovi bussiühenduse taastamiseks, sain allkirju tublisti üle nõutud arvu.

Viisin selle paberi Viljandi maavalitsusse, kus küsiti minu andmeid, ning kahe nädala pärast teatati, et bussiliin on taas üle pika aja avatud ja toimib kahel päeval nädalas: reedel ja pühapäeval. Sõitjaid on alati olnud. See tõestab, et Eestis kodanikualgatus toimib.



Kuidas ennast laete, kust energiat saate?

Mulle on väga oluline minu pere. Minu õnn, et saan olla Vainupea metsades ja mere ääres. Laen ennast muusika kaudu ja mul on suurepärased lapsed, kes rõõmu toovad. Vee ääres tunnen ennast alati hästi nagu lapsepõlve koolivaheaegadel Peipsi kaldal. Lisaks harrastan joogat, mis aitab mõtetel puhata, kuid peamised jõuallikad on minu jaoks muusika, meri ja mets.

Maret Tomson kolleeg: Piret on minu järeltulija Viljandi Linnakapellis. Kuna me mõlemad mängime klavessiini, siis pole me korraga ühes ansamblis tegutsenud, küll aga veidi mänginud klaveriansamblit.

Mul on hea meel, et Piret on nende aastatega kogunud sellise tüseda pagasi, mis võimaldas tal Rakveres kokku viia koguni kaks vanamuusikat viljelevat seltskonda: Fiori Musicale ja õpilaste ansambli Kauri koolis. Lisaks tundlikule muusikatunnetusele on Piretil veel mõningaid omadusi, mis teda selles töös aitavad – need on hea mälu ja eriline oskus tabada nähtuste olemust. Imetlen tema võimet inimesi liita ja mahendada vastuolusid, seda mitte ainult perekonnas, vaid ka kolleegide hulgas ja isegi võõramas seltskonnas. Sündinuks ta 19. sajandil, oleks temast saanud hinnatud salongiperenaine.