Arvamus ⟩ Kohaliku elaniku mõtted keskpolügooni põlengu kohta
Pean kohe hoiatama, et lähen oma jutuga Eesti püha lehma – sõjaväe – kallale. Kirjutan seda teksti kodus Läsna külas 22. juuli õhtul, kui meie aiatagusele teele on igapäevastele sõjaväemasinatele lisandunud kihutavad siniste vilkuritega tuletõrjeautod. Jälle!
Taas tulekahju keskpolügoonil, kahjuks juba igasuvine.
Midagi on valesti meie naabrite juures, sealse tegevuse planeerimises. Elan 300 meetri kaugusel keskpolügooni peaväravast, kilomeeter linnakust ja olen sealsele tegevusele pidanud kaasa elama (kindlasti mitte vabatahtlikult) ligi 15 aastat. Polügoon areneb nagu vähkkasvaja, hävitades imeilusat metsaga kaetud maastikku. Pommitades ja põletades.
Algusaastatel kohalikele lubatud 70 suletud päevast on saanud 340 suletud päeva aastas. Ei seeni, marju ega ujumist Lina järves. Punane keelav lipp lehvib pidevalt.
Asemele oleme saanud igaaastase suure sõja Kevadtormi (maikuus – ajal, mil kogu loodus tärkab ja linnud-loomad pesitsema asuvad) ja igasuvised metsapõlengud, mõni aasta tagasi jõudis tuli külast vaid kilomeetri kaugusele. Pidevast sõjaolukorrast – kahuripaukudest, relvatärinast, koduväravatagustest tankidest ja muudest relvajõudude masinatest – rääkimata.
Ma ei mõista, miks kaitse(!)vägi ei hooli ei inimestest ega loodusest ja täidab tuimalt kusagil kabinetisteriilsuses kirja pandud sõdurite väljaõppe plaane. Arvestamata reaalset olukorda kohapeal. Põua ajal, kui metsades on ülisuur tuleoht, tegeletakse polügoonil aastast aastasse ikka laskeharjutustega, mis süütavad maastikul tulekahju, mille kustutamiseks on vaja tsiviilisikute abi.
Kardan, kas meie sõjavägi on üldse võimeline olukorra muutusele kiirelt reageerima. Kas tegeliku sõjalise ründe korral suudetakse adekvaatselt käituda või jätkatakse varem paberile pandud kava kohaselt polügoonil müttamist?
India pühad lehmad on üsna ohutud, meie naabrid on osutunud Läsna külale aga vaat et eluohtlikuks. Kuidas kaitsta oma kodu kaitseväe eest?