Möödunud sajandi multifilmid sobivad ka tänapäeva mudilastele
/nginx/o/2021/10/05/14115009t1h1a12.jpg)
10. detsember 2021, 21:04
Multikaid ajast, mil teleriks oli suur kumera ekraaniga kast, mis näitas mustvalget pilti, ja puldiks olid pere noorimad lapsed, on praegugi huvitav vaadata. Kuidas hindab vanavanemate lapsepõlvevaatamisi üheksane poisiklutt ning mil määral ekraanid laste elu mõjutavad?
Vanad lastele mõeldud filmid ja saated võivad meelde tuua mälestusi lapsepõlvest. Osa kunagisi lapsi meenutavad omaaegseid saateid heldimusega. Teised tunnistavad, et mõned joonis- ja nukufilmid mõjusid hoopis õudusfilmina. Valisime mõned eelmisel sajandil tehtud lastefilmid, mis on mõistliku pikkusega ja kõikidele vabalt kättesaadavad. Lasime neid vaadata üheksaaastasel poisil ja uurisime, mida tema nendest arvab. Lastest ja ekraanidest räägib ka koolipsühholoog.
Lastesaateid ja -filme võiks vanemad vaadata koos lapsega ja nähtut kohe selgitada. Esiteks on vestlemine ja koos olemine ise väga oluline väikese inimese suureks sirgumise juures. Teiseks ei pea laps alles pärast nähtu jäljendamist teada saama, kas tegemist on sobiliku või kohatu käitumisega.
Paljud vanaaegsed lastesaated ja -filmid on kõrge kunstilise tasemega. "Kuidas laps ja täiskasvanu midagi vaatavad – need on täiesti erinevad vaatepunktid," kõneles 25-aastase staažiga psühholoog Maarika Kongi. Tema sõnul tuleks kindlasti neid koos lapsevanemaga vaadata. Mitte pelgalt sellepärast, et Suure Tõllu sõjastseenides lendavad mõõgad silmaauku ja raiuvad jäsemeid maha, vaid selleks, et saaks kohe nähtu üle arutleda. "Ükskõik mis vanuses lapse puhul kehtib minu meelest reegel, et vanem peaks kõigepealt ise saadet vaatama ja otsustama, kas seda koos lapsega vaadata," kõneles Rakvere sotsiaalkeskuse koolipsühholoog ja pereterapeut Kongi. Mida varem hakkab laps liikuvate ekraanidega tutvust tegema, seda rohkem on vanemate poolt reguleerimist ja turvamist tema sõnul tarvis. "Lapse arengust lähtuvalt. Lapse aju ei selekteeri, mis on ekraanil ja mis on päriselt. Ta võtab nähtut üks ühele," selgitas Kongi ja lisas, et omapead ekraanilt infot ammutades ei erista laps, mis on hea ja mis on halb.
Nõukogudeaegsetes lastesaadetes on väga suur õpetlik iva. Psühholoog soovitaski vanaaegseid lastesaateid vaadata, sest need on erilisemad ja teistsugused. "See on lapsele rikastav. Seal on kunstilisi sõnumeid ja abstraheerivaid väljundeid. Umbes nagu kunstinäitusele minek," ütles Kongi. Kolme põlvkonnaga vanu lastesaateid vaadata ja hiljem mõtteid vahetada on kõikide jaoks huvitav ja lõbus, lapsele väga hariv pealekauba. "Rääkimine ja koosolemine ongi see päris kontakt, mida laps vajab," kõneles Kongi ja selgitas, et praeguse aja peredes ongi väga tihti lapsed üksi ja eraldatuses. Televiisorit ja arvutit kasutatakse selleks, et lapsed oleks nii-öelda ära.
"Multikad ja lastesaated on väga olulised lapse sõnavara arengus," nimetas Kongi. Kui aga laps liiga vara, enne kolmeaastaseks saamist, satub vilkuvate ekraanide mõjuvälja, siis kogub tema parem ajupoolkera endasse erinevaid emotsioone ja kogemusi. "Kui lapse jaoks on kiireid pildivahetusi ja infot, mida ta tegelikult ei mõista, liiga palju, tekib ülestimuleeritud aju," sõnas Kongi. Sellises olukorras laps on pidevas ärritusseisundis, rahulolematu, tõrges, pahur ja isegi agressiivne. Ka kõne areng võib olla pidurdatud. Siis tuleb ekraaniaega vähendada ning lapsega koos mängida. Kongi soovitas jälgida valemit: lapse vanus (alates kolmandast eluaastast) korrutada viie minutiga. See on päevas lapsele kahjutu vilkuvate ekraanide ees veedetud aeg. "Oleneb lapse närvisüsteemi tüübist ja kodusest olukorrast. Kui lapse käitumises on ärrituvust ja pahurust, siis järelikult on ka see aeg ülemäärane," sõnas Kongi.
Üheksaaastane laps võiks ju multifilmide eksperdiks liigituda küll. Valemi järgi on tema päevane ekraanivaatamise aeg 45 minutit. Teleriga on nii, et kui juba vaadatakse, siis ikkagi kauem. Iga päev aga seda käima ei pandagi. Praegustest lastele mõeldud multikatest peab ta oma lemmikuks "Lammas Shauni".
Palumise peale vaatas poiss kõik 11 animafilmi nurisemata algusest lõpuni. Esiti tekitas temas segadust, et kirjad hakkasid jooksma saate alguses, mitte lõpus, nagu on kombeks nüüd. "Oh, see on muna," üllatus ta Klaabu sünni peale. "Klaasikillumängu" kohta uuris ta samuti, et millega tegu. Siis pakkus poiss juba ise, et vist on päike, öö ja linnud.
Poiss vaatas filme kahes jaos. Esimestena nähtutest meeldisid talle enim "Operaator Kõps", "Kilplased" ja "Suur Tõll". Viimane olla meeldinud lausa väga. Kohe tekkisid lapsel seosed Kalevipojaga ning ta võttis Tõllu viimastest sõndadest kinni. Poiss arvas, et võiks siis selle ägeda suure mehe üles äratada. Lubas ju tõusta.
"Musta ja valget koera" oli laps korduvalt näinud, Vinni-Puhhis ja karupoeg Puhhis leidis ta kohe sarnasuse. "Siil udus" ei tekitanud erilisi emotsioone, kuid "Oota sa!" tagaajamist jäi ta pikalt vaatama. Kokkuvõttes need multikad poisile meeldisid ning ta oleks nõus neid edaspidigi vaatama.
/nginx/o/2020/09/11/13337979t1h043b.jpg)
/nginx/o/2021/07/23/13938952t1h389e.jpg)
