Kuritegu ja karistus ning humaansed kaalutlused

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Arvet Mägi

Kuulsin lugu korteriühistust. Suur maja – suur korralagedus. Ei peetud üldkoosolekuid ega polnud toimivat kontrolli. Lõpuks avastati, et ühistu arvelt on kadunud sadu tuhandeid kroone. Selgus ka süüdlane, ühistu raamatupidaja. Kuid järgneval koosolekul oli neidki, kes tahtnuks lugu summutada. Aga tal on ju alaealine laps, kas ikka maksab inimese elu nii tühise raha pärast ära rikkuda, seletas keegi lahke onu. Kellele tühine, kellele suur. Nagu audiitor avastas, olid summad veelgi suuremad.


Kuidas selle “elu ärarikkumisega” siis jäi? Õhtulehes sattusin teatele, et kohus mõistis süüdi naise, kes oli kahe aastaga kantinud oma pangaarvetele 580 315 krooni ehk 37 088 eurot ühistu raha. Milline karistus tabas pool miljonit omastanud isikut? Ainult kümme kuud vabaduskaotust ning sedagi tingimisi! Asi tasus end igatahes ära – kaks aastat küllust ja vaid tingimisi karistus. Humaanne kohus!

Kuid eks kohus teab paremini, vaeb kõiki poolt- ja vastuargumente. Karistusel on peale ümberkasvatamise veel ka hoiatav-hirmutav eesmärk. Üldsuse veenmine, et iga kuritegu karistatakse, et kuritegu ei tohi teha. Liiga pehme karistus ei hirmuta, vaid pigem julgustab uusi sulisid. Kohus võib muidugi kahjud süüdlaselt välja mõista, ent kui palju on ühistul tegelikult lootust oma raha veel näha?

Humaansetest kaalutlustest võib aru saada. Alaealine laps. Aga kas nii ei teki karistamatuse tunnet? Minu tuttav jäi Lääne-Virumaal neljatoalisse korterisse lõpuks lausa üksipäini. Kulud olid suured, keskküte ja puha. Kohapeal polnud tööd saada. Suurest linnast töö leitigi, kuid sinna tuli ka tuba üürida. Aga omaenda neljatoaline? Perspektiivitu asula, ostjaid pole. Leiti üürnik, paljulapseline pere.

Kõik oli hea, kuni ühel päeval oli üürnik lepingut üles ütlemata lahkunud. Maksmata oli jäetud ka poole aasta kommunaalkulud. Lisaks olid haihtunud üürnikule hoiule jäetud mööbel ja muu vara. Ära varastatud! Kas pöörduda nüüd politseisse? Aga kes pistaks meie humaansel ajal trellide taha nelja väikest last kasvatava üksik­ema, kui kahju on kõigest mõni tuhat eurot? Ja mida ongi tagasi nõuda naiselt, kelle kogu varandus koosnes vaid neljast lapsest ja kohvrist vahetuspesuga? Varastatud kraam on ammugi müüdud ja rahaks tehtud.

Humaansuse kilbi varjus võib meil rahumeeli oma musti tegusid teha, lapsed on indulgentsiks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles