/nginx/o/2009/02/13/132806t1h1814.jpg)
Tartu maratoni kõrgaeg oli 1980. aastatel. Seejärel tulid soojad lumeta talved. Ja nii hakkasid kaduma usk ja lootus ja suusatamine.
Repliik: Suusa uus tulemine
:format(webp)/nginx/o/2017/10/26/7255357t1h2dcc.jpg)
18. veebruar 2009, 08:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
N Liidu aegsed maratonid olid siiski rahvuslikud ja inimestele tähtsad. Ei mäleta küll lapsepõlvest, et stardi-finišipaik oleks punaste loosungitega ehitud ja esisuusataja Lenini bareljeefi kandnud.
Tänapäeval, kui räägitakse Eesti vabaks laulmisest ja isegi vabaks maalimisest, on maratonid selle taustal protestisuusatamised - eestlased suusatasid end vabaks.
Üle mitme aasta on meil talv lumega ja suusatamine kogub populaarsust. Nii näebki rajal värskelt soetatud varustusega suusahuvilisi, hinnasildid suuskadelt veel kulumata.
Inimese psüühika on selline, et ta tahab kogeda samasugust edu ja rahulolu, nagu kooliajal võisteldes. Ja nii on välja kujunenud fanaatikud, kes aasta-aastalt maratonist osa võtavad, ja aastatega on traditsioon tekkinud.
Inimese suurimad võidud on võidud iseenda üle. Ja nii minnakse rajale kõik koos, aga igaüks sõitma oma sõitu, iseendaga võisteldes ja vaikselt nohisedes nautimas lihtsalt liikumist eesmärgi poole.
Kui küsida, kas eestlane on laulu- või tantsurahvas, ei ole õige kumbki vastus.Eestlane on laulu-, tantsu- ja suusarahvas.