Reklaamist on meile saanud igapäevane, vahel üsna tüütu kaaslane. Pole parata, reklaam aitab müüa ja osta, toob raha sisse ja vahel viib välja.
Eevi Kuht: kas eesti rahvas on grillirahvas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti jagati reklaamitegijatele kuld-, hõbe- ja pronksmune. Mune jagati ohtralt ja mitmes kategoorias kümnete finaali valitud tööde hulgast.
Enne valimist rääkisid reklaamiagentuuride esindajad ühe ajalehe vestlusringis, et kodumaine reklaam on alla käinud: napib säravaid ideid ning raha on vähe. Ja et kliendid ei tule kaasa ambitsioonikamate mõtete-lahendustega. Veel hullem, Eesti reklaam näitab eestlasi veidi kohtlastena, kes n-ö on maalt ja hobusega. Nõnda ei pääsegi kodumaine reklaam rahvusvahelise tunnustuseni, kuigi sellest võiks tulla kasu nii reklaami tegijaile kui ka ettevõtteile, kes oma kaupa ekspordivad. Tundus aga, et reklaamigurude jutt oli adresseeritud siseringile ehk kolmnurgale klient-tellija, agentuur ja teostaja.
Jäin seda juttu lugedes mõtlema, miks minu kui tarbija käest ei küsi keegi, kellele ma kuld- või hõbemuna annaks, kuigi just mina olen see, kes pahatihti reklaami õnge läheb ning ostab ja tellib.
Et enne munade jagamist olid finalistid välja valitud ja nende töödega võis netis tutvuda, tegin seda ühtaegu väikese tagamõttega, et kas mulle millegipoolest silma jäävad tööd ka reklaamiasjatundjatest koosneva žürii tähelepanu pälvivad.
Siinkohal mõned näited. Trükireklaam Bauhofi järelmaksust. Ilmatu suur puuvirn, puid saeb üks mees käsisaega. Esimene mõte – kas Bauhof on hakanud küttepuid müüma. Veidi hiljem jõuab kohale – järelmaksuga saab Bauhofist osta mootorsae. Aga muidu ilus pilt looduse taustal.
Saku Originaali reklaam – millega iga mees võib jaanipäeval arvestada? Vastus: vihmasaju ja kodumaise õllega. Mõte ju päris kulunud, aga pilt jaanipäevases looduses vihmasajus sillerdavast õllepurgist kaunis. Saku teenis kuldmunakonkursil parima kliendi tunnustuse – õllereklaame jagus tõesti igas kategoorias.
Telereklaam “1000 aastat enne Rimit” on paljude kindel favoriit. Vaimukas idee, õnnestunud teostus, eeskätt tänu andekatele näitlejatele Andrus Vaarikule, Tiina Tauraitele, Johannes Veskile. See, kuidas Vaarik igivana nahkmähet (juba minu vanaisa kasutas seda!) beebile kiidab või Veski kase otsas käona kukub, jääb meelde. Kusjuures otsene Rimi kauba reklaam mahub ühte lausesse.
Eesti Pagari musta leiva jõudu reklaamitakse koguni kahes kategoorias: nii väli- kui trükireklaami omas, vastavalt pealkirjaga “Ankur” ja “Paarisrakend”. Tegelased palja ülakehaga poiss, kes veab ankrut kui atra, ning rahvarõivais poiss ja pikapatsiline piiga, viimane hobuse rollis. Lisaks salmike: “Põld on minu kodusadam, töö on meie ainus ankur ...”
Rakvere lihakombinaadi grillirahva reklaam kandideeris nii tele- ja kinoreklaami kui ka kampaania tööde hulgas. Kodukootud rõivastes noorpaar jookseb varahommikul grillima, sest eesti rahvas on grillirahvas.
Ega see grilliasi enam väga värske tundu. Aga eestlaste grillimise kirele on lähenetud huumoriga, täpsemalt eneseirooniaga, ja see sümpatiseerib. Kampaania juurde käis ka tarbijate meisterdatud grillide konkurss, kus ei ole ideedega koonerdatud. Grille on sea- ja hobusekujulisi ning üks mees oli liha küpsetamise koha teinud koguni sõiduauto pakiruumi. Eks tarbijamäng olegi reklaaminduses kindla peale minek, kui vähegi raatsitakse auhindade peale raha kulutada.
Sama lugu on igasuguste varjatud reklaamüritustega, nagu masinate ja tööriistade tutvustused. Aga tarbija, kes viitsib huvi tunda, saab viimasel puhul siiski rohkem infot kui igavast reklaamtekstist.
Meelde on jäänud üks kindlustusreklaam, kus koju saabuvale emale trepikojas vett kaela tilgub ja tütar helistab, et jättis vannitoas vee jooksma. “Pole hullu, ikka juhtub,” vastab ema. Samasse sarja kuulub reklaam, kus mees küsib naiselt telefonis, et kallis, kuhu sa auto jätsid ja kas käsipiduri panid peale – ja kraana tõstab veest kallakut pidi alla veerenud autot välja.
Mõni reklaam (“Tasku ülikool”) tekitab pisikest protestigi. Nimelt näitab Tartu Tasku kaubamaja oma seinal välireklaamis postamentide otsa paigutatud modelle. Tartu ülikooli sammaste vahelt läbikäinu tunneb end veidi puudutatuna – ei kõrvutaks kaubamaja ja ülikooli.
Ei tea, mida arvata ühest konkursil finaali jõudnud raadioklipist, mis kannab pealkirja “Litsi kõne”, tellija Veho Eesti AS. Tutvustav tekst kõlab nii: “Kuulutuse kaudu auto müümine on igavene nuss. Parem kasuta automüüjat.”
Lõpuks peab ütlema, et peaaegu kõik mu tähelepanu väärinud reklaamid ka mingit sorti munaga pärjati.