Eeloleval laupäeval lähevad Rakvere staadionil ja Tamsalu ümbruse rohumaadel võistlustulle parimad treeningkoerad, et selgitada Eesti tänavuse aasta meistrid koerte kolmevõistluses ehk IPOs, ja nende esivõistluste üks korraldajaid ja sponsoreid on Riho Kivila.
Tunnustatud treener ja teenistuskoerte kasvataja Riho Kivila, millistest aladest kolmevõistlus ehk IPO koosneb?
IPO koosneb kolmest alast: jäljetöö, dressuur ja kaitse. Positiivse tulemuse saamiseks peab koer saama igalt alalt vähemalt 70 punkti 100 võimalikust. Et IPO 3. astmes võistelda, peab koer eelnevatel võistlustel olema läbinud 1. ja 2. astme. Eesti meistrivõistlused toimuvad kõige raskemas ehk IPO 3. astmes.
Samade reeglite järgi korraldatakse ka maailmameistrivõistlusi, millelt saab ühtlasi rahvusvahelise klassi tulemuse. Teise alana, milles on võimalik saada koerale rahvusvahelise klassi tulemus, on FH jäljevõistlus, kus koer peab läbima kolm tundi vanal võõra inimese tehtud jäljel, FH 1. astmes 1200 sammu ja FH 2. astmes 1800 sammu koos pööramiste ja eri materjalist esemete ülesleidmisega.
Olete seekordse võistluse üks organisaatoreid ja ka sponsor. Mida põnevat näeb huviline eeloleval laupäeval Tamsalu ümbruse rohumaadel ja mida Rakvere staadionil?
Võistlejad kogunevad laupäeva hommikul Uudekülas minu treeningukeskuses, kus toimub järjekorra loosimine ja veterinaarkontroll. Kell 9 algab võistluse jäljeosa. Jäljetegijad on juba tund varem 450 sammu pikkuse jälje koos kolme jäljeesemega, mida võistlejad ei tea, maha pannud. Kella 12.30 paiku loodame alustada dressuuriosaga Rakvere staadionil.
Ühe koera soorituse pikkus on umbes 12 minutit koos kindlas järjekorras tehtud harjutuste ja Soome kohtuniku Vesa-Pekka Hirvioja kirjeldusega, mis läks hästi ja mis halvasti. Järgneb kolmas osa ehk koera kaitsetöö, mis on kõige vaatemängulisem ja näitab koera võimsust. Koer töötab kaitseriietes varrukamehega erinevates situatsioonides, kus kontrollitakse koera saagiinstinkti, agressiooni, haarete tugevust ja samas kohest kuuletumist koerajuhile eri olukordades.
Kui palju on oodata võistlejaid ja kas Lääne-Viru maakonna treeningkoertel on lootusi võita kõrgeid kohti?
Võistleb viis koera. Üldse on Eestis paarkümmend koeraomanikku, kes on suutnud koera IPO 3. tasemele viia. Paljudel on tegemist põlvkonna vahetusega ehk nad on kutsikatega uuel ringil. Sellise taseme saavutamine nõuab vähemalt kolm aastat treeninguid. Lääne-Viru koertest oleks sellisel tasemel õigus võistelda ainult minu Tulihunt Attilal, kuid kahjuks tervislikel põhjustel ta seda teha ei saa.
Loomulikult on Lääne-Viru koerasõpradel lootusi võita kõrgeid kohti. Selleks peab oskama koera trennis lugeda, trenni teha ja kutsika materjal peab olema hea, see tähendab, et oluline on, mida kutsika vanemad on korda saatnud. Kui koer on sul hinges, siis trenni tehes annab ta sulle väiksemad vead ehk lollused andeks. Dominantse koeraga tuleb töötada juba täpsemalt, vastasel korral näitab ta lihtsalt hambaid.
Tosin aastat tagasi võitis teie koolitatud saksa lambakoer Margman Elton auhindu nii Eesti kui rahvusvahelistelt koertevõistlustelt. Kas talle on sirgunud vääriline järglane?
Jah, Margman Elton oli mul esimene tõutunnistusega koer, kelle saagiks kujunes 42 karikat ja kelle treenisin IPO 3. tasemele. Sellest sõbrast on jäänud mälestus. Attila on olemas ja temaga võistlen veel jäljes FH 2.-s, kui koera tervis lubab. Ta on tubli jäljekoer.
Peale pikka otsimist õnnestus Saksamaalt saada väga hea päritoluga uus tööliini saksa lambakoera kutsikas Ignis von Gut Korten. Sain pesakonnast esimese valiku ja isegi nime Ignis panna. Ignis tähendab ladina keeles tuld, mul endal on koer nimega Tulihunt. Väga head kutsikad lähevad ikka tegijate ringi. Oma osa mängis siin maailmas tuntud kaitsekoolituse treeneri Helmut Raiseri tundmine.
Millised lootused on teil Ignis von Gut Korteniga?
Ignis on praegu kaheksa kuu vanune ja täielikult treeningtsüklis sees, nii jäljes, dressuuris kui kaitsetöös. Iseloomult dominant, nagu ma ise, nii et nõuab väga täpset tööd. Nii enda kui teiste arvates parim koer, kes on mul olnud. IPO 1. astmesse tahaks jõuda juba järgmise aasta sügiseks. Loodan, et läheb hästi ja võin pakkuda väärilist konkurentsi nii tegijatele Eestis kui väljaspool.
Kas Eestis on praegu treeningkoeri, kes kuuluvad oma oskustelt rahvusvahelisse tippu?
Tippkoerad nopivad igalt IPO 3. astme alalt 95–96 punkti 100 võimalikust. Selle aasta Eesti taset näeb nüüd Rakvere staadionil. Samas paar aastat tagasi võistlesid kolm Eesti koera saksa lambakoerte MM-il ja tegid positiivse tulemuse, mis on alguse osas igati hea. Tasapisi liigume paremuse suunas. Tööliini koertega tegelejaid on rohkem ja kutsikad on võtnud just need, kel varasem pikaajaline koolituskogemus olemas.
Koertetreeneri ja koerakasvatajana olete veetnud mitme aastakümne jooksul nende neljajalgsete sõprade seltsis ilmselt tuhandeid tunde. Mida on teile need treeningud emotsionaalselt andnud?
See on mu hobi. Tegelikult töötan firmajuhina ja peale tööd inimeste keskelt pääsedes on elu koerte ja koerasõprade keskel hoopis teine. Loomad on siirad, nendega saab nalja, vahel ajavad vihale ka, kui pätti on teinud. Eriti mõnus, kui sul on kodus õpetatud koerad – nad käituvad teistmoodi kui tavalised koerad. Nad on enesekindlad ja julged. Kodus on nad kogu aeg minu juures, kui tegutsen väljas või olen toas.
Treeningplatsil Attilaga dressuuri tehes teda absoluutselt ei huvita, kas platsil teisi koeri on või ei ole, mina olen tema jaoks huvitav. Kui kodus murutraktoriga muru niidan, jookseb Ignis kogu aeg kõrval. Attila nii rumal ei ole, vaid lamab keset muruväljakut.
Teie koduväljadel on käinud aastate jooksul treenimas paljud maakonna koerakasvatajad. Kas see tore traditsioon jätkub?
Paar aastat oli paus, kuna endal oli vaja uus kodu ehitada, lihtsalt polnud
aega, ja ka Attila tervis läks halvemaks. Nüüd on Ignis olemas, on stiimul ja olen jälle sõiduvees. Treeningud on teisipäeviti ja neljapäeviti kella 18 alates. Tõsiseid huvilisi aitan ikka. Sel suvel on olnud juba huvitavaid üritusi. Aivo Oblika treeningurühm Tallinnast viis siin läbi kolmepäevase laagri, kus olid ka kuus koera Lätist. Tartu koerasportlased käisid harjutamas. Nii et elu läheb edasi.
Suur tänu JK Otsa Talust Jaanus ja Jaan Kiisale, kelle nõusolekul olen saanud koerte jäljeajamiseks põlde kasutada.