Kolumn: Ajakapsel teatrimäes

Jüri Lainevoog. Foto: Meelis Meilbaum

Samuel Waxelbergi 1683. aasta Rakvere kaarti täiendavatel linnavaadetel (idast ja lõunast) leiame toonaste mõisahoonete seltsis ilmse võõrkehana mõjuva kaheksakandilise, umbes kümnemeetrise läbimõõduga kivitorni. Peavooluajalugu, mis süvenemisega ei hiilga, ütleb (tõenäoliselt mõnevõrra kirikupärasest katusekonstruktsioonist innustust saanuna): “Härrastemaja lähedal seisis kellatorn, mille tippu kaunistas tuulelipp ja kust kellahelin andis tööväele teada, millal pidi tööle asuma ja millal tohtis töölt koju minna” (Odette Kirss, “Rakvere ajalugu”, 2003, lk 43).

Niisugust asja ei saa aga pidada kuigi tõenäoliseks, sest esmajoones oleks hommikune kellahelin irriteerinud magusat und tõmbavat härrasrahvast, teisena linnainimesi Pikal tänaval, kes hoopis muid asju ajasid, ning alles kolmandas järjekorras jõudnud kilomeetri või paari kaugusel põõnavate talumeesteni teatena, et on aeg reheahjult alla ronida.

Hoopis kokku kukutab kellatornihüpoteesi aga 1643. aastast pärinev Rakvere mõisa inventeerimisnimestik, milles kaheldamatult sama torni mainitakse “kaheksakandilise õlleköögina”.