Kõnnid Rakveres mööda Pikka tänavat kirikuni, keerad maja number 26 hoovi ... ja oledki maailma otsas, kus võtavad Jaak Vausi käe all kulunult kodust ilmet tavaliste eestlaste eluasemed.
Pikk tänav viib maailma otsa
27. mai 2016, 08:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiriku kell lööb kümme. Hoovis käib usin sagimine. Kes tassib toole, kes vuristab kruvisid, kes sikutab mõõdulinti, kes pühib põrandat.
“Paneme siia paar lilleredelit,” ütleb Rakvere teatri suvelavastuse “Maailma otsas” kunstnik Jaak Vaus. Lavastusala juhataja Tiit Kalm paneb öeldu kõrva taha ning puusepp Aare Vilba takseerib hindavalt kohta, kuhu kaadervärk peaks tulema. Siis arutatakse liivakasti kõrguse üle.
Jaak Vausil on ees lauatäis pabereid ja jooniseid – ikkagi 14 mängukohta! –, kus kõik sentimeetri pealt kirjas, aga neile on harva vaja pilku heita. Kui, siis kontrolli mõttes.
“Andrus Kiviräha “Maailma otsas” on väga kihvt romaan. Lugu, kus ei juhtu mitte midagi. Naudin Kiviräha stiili ja fantaasiat. Trassil tuli hea mõte lasta teha instseneering Urmas Lennukil,” ütleb Jaak Vaus.
Kunstnik räägib, et on koos Raivo Trassiga tüki kallal töötanud juba mullu aprillist. Mänguplats, millel suurust 25 korda 25 meetrit ehk pea kahe korvpalliväljaku jagu, sai valitud sügisel. Kaalumisel oli ka üks küün, kuhu olnuks lavakujundust lihtsam teha, aga hoovi atmosfäär võlus teatrimehed ära “nagu ilus naine”. “Katsu sellele ilule vastu panna,” tähendab Jaak Vaus. “Siin on hea aura. Koht on ideaalne! See ruum on nagu tänapäeva Lutsu “Tagahoov”.”
Majade edasiarendusena on seinte veerde kerkinud kahekorruselised eluruumid, justkui oleksid välisseinad lihtsalt eest kukkunud ning avanud kodude sisu. Neis hakkab tegutsema 38 nimelist tegelast ja liigub ka nimeta tüüpe.
“Olen üksjagu lavakujundusi teinud, üle 200, aga nii suure töömahuga lavastust pole enne olnud,” ütleb Jaak Vaus.
Kunstnik, kel kogemusi paljudest Eesti teatritest, räägib imetlusega Rakvere teatrist, kus kaks töökoda ja lavamehi vähem kui käel sõrmi, aga kus töö lausa lendab.
“Võrreldes Vanemuise, Draamateatri või Estoniaga on töökodade suurus olematu. Vanemuises on üksnes lavamehi kaksteist ja töökodasid mitukümmend. Kõik see siin on aga üles löödud kahe mehega: lavastusala juhataja Tiit Kalm ja puumees Aare Vilba on lauda pannud 130 ruutu – see on umbes kolm kahetoalist korterit, lisaks seinad. Töö maht on väga suur,” räägib kunstnik. Ühe toa loomisel lõid kaasa Rakvere ametikooli noored puusepad.
“Tiit Kalm lavastusala juhatajana võiks asju ainult juhtida, aga ei, tema teeb kõike, on kontsertmeister, dirigent ja viiuldaja ühes isikus. Aare Vilbal on puutööle kuldsed käed. Helen Padu on kõik konstruktsioonid üksinda ära peitsinud,” kiidab kunstnik. “Kui Tammsaarel oli, et tee tööd, siis tuleb armastus, siis teatris on enne armastus ja siis tuleb töö. Armastus on teatris pool palka – palk on teatris suhteliselt väike. Armastus hoiab neid inimesi teatris. Selliseid inimesi tuleb hoida,” rõhutab Jaak Vaus.
Kunstnik ütleb, et peab Rakvere teatrist väga lugu. “Mulle meeldivad noored vihased mehed, kes võtavad suure asja ette ja teevad ära ka. Mõnes väga tõsises teatris mõeldakse, et väga palju, väga suur, väga kallis – ja jääbki tegemata. Üllar Saaremäe ja Velvo Väli annavad aga rohelise tule. Mulle väga meeldib teatri suhtumine. Tahtmine. Pisike teater teeb nii suure asja,” räägib Vaus. “Ja mulle meeldivad lavastajad, kes mõtlevad suurelt,” lisab ta.
Teatrikunstnik tajub sellise mastaapse kujunduse puhul vastutust eriti teravalt: kui makett ja tööjoonised on dekoratsioonideks saanud, pole võimalik enam midagi muuta.
“Kunstniku iga liigutus maksab. Alates sellest kruvist, mis maksab üks euro, rääkimata laua tihumeetrist. Mujal maailmas on nii, et kui kunstnik tahab midagi ümber teha, maksab omast taskust,” avab Jaak Vaus kunstnikutöö köögipoolt. Vaus näitab, kui sujuvalt avanevad uksed, ja ütleb, et on valminud kujunduse tehnilise poolega enam kui rahul.
Mehed tassivad lava äärde väikese trepi. Kuhu panna? “Siin peab olema üks kriips,” ütleb Jaak Vaus. Kriips leitud, seatakse astmestik kohale ja mõõdetakse asupaik lindiga üle. Täpne! “Käsipuu peaks ära võtma,” avaldab kunstnik arvamust. Kohe välgatab kruvikeeraja.
“Ega Jaak Vausiga pole ju kunagi kerge olnud,” lausub naljatamisi Tiit Kalm, kes teinud kunstnikuga koostööd ka lavastuste “Armastus tööpostil” ja “Viimase öö õigus” valmimisel. “Muidu on tore mees, aga ...”
Kogenud lavastusala juhataja tunnistab, et kaks korda oma pika ametiaja jooksul on tal lavakujunduse kavandeid nähes jõnks läbi käinud ja halb hakanud – nii juhtus lavastuste “Noor Eesti” ja “Maailma otsas” puhul. “Mamma mia! Ükski normaalne inimene ei ehita kujunduseks maja – see peab ju püsti ka seisma!” lausub mees, kes on selle kaelamurdva ülesandega edukalt lõpule jõudmas.
Puusepp Aare Vilba vuristab järjekordse kruvi õigesse paika ja sõnab, et kruvisid on ehitusel läinud tuhandeid. “See kujundus pole niivõrd keerukas, kuivõrd mahukas,” ütleb ta. “Kui tööjõu ja töö mahu suhe on paigast ära, siis on see ... väsitav. Aga ega teatris normaalsed inimesed ei töötagi. Oleme Tiiduga mõlemad ...” sõnab ta ja vilistab.
“Tiit, kas see tuleb nende külge?” pärib Vilba lilleredeli kohta, mille Tiit Kalm on vahepeal kohale võlunud. “Ei tule. See on ilu. Pärast paneme jorjenid ka külge,” annab Kalm teada.
Lavatubades hakkab kulgema tänapäeva tavalise eestlase elu. Nii tavaline, et kostüüme ei hakanud kunstnik kujundama, vaid on kirjutanud üles peamised märksõnad, mille põhjal otsitakse rõivad teatri laost ja taaskasutuspoodidest. “Kunstnikul polegi nii palju fantaasiat, kui inimesed ise oma riietusse panevad. Peabki olema, et tunneme ennast siin hästi – nii publik sealpool kui näitleja siinpool,” räägib Vaus. Ka mööbel ja “olmekoli” tuleb oma teatri laost, vajadusel on lubanud abi Ugala teater.
Jaak Vaus, kes fännab Tarva korvpalliklubi, silmitseb rahuloluga ilmet võtvat tagahoovimiljööd ja märgib, et “sel aastal pani teater Tarvale ära”, just oma töömahuga. “Mul on muidugi kahju, et Tarvas pronksmedalit ei saanud,” lisab ta.
Teatri auto veab kohale kastide kaupa rekvisiite käekottidest kaisuloomadeni ning töine askeldamine ei vaibu hetkekski. “Kõik kogu aeg vaikselt nahistavad tööd teha,” kiidab Jaak Vaus lavamehi ja teisi tegusaid teatriinimesi.
Kiriku kell lööb üksteist. Õuele ilmub lavastaja Raivo Trass. Tunni aja pärast algab proov, kus esimest korda kohtuvad näitlejad ja mängupaik.
Andrus Kivirähk “Maailma otsas”
- Lavastaja Raivo Trass.
- Kunstnik Jaak Vaus.
- Dramatiseerija Urmas Lennuk.
- Esietendus 16. juunil.
Lavastaja Raivo Trass:
Kui pakkusin teatrile selle materjali, tehti mulle ootamatu ettepanek, et selle võiks teha vabas õhus. Mõtlesin – ohhoo! –, kus ja kuidas on see võimalik.
Üllar Saaremäe näitas mulle kohti ja hoove. See paik siin tundus tore, aga kahtlesin veel, kas see ikka on vabaõhutükk või suure saali tükk ... Aga sügisel hakkas Jaak Vausiga töö peale. Mõõtmised ja kavandamised on kestnud terve talve ning aprillis läks siin hoovis töö käima.
See paik peaks kujutama ühte Eesti agulit, kus elavad inimesed, kes kõik üksteist tunnevad. Palju nad nüüd suhtlevad, aga ... Nad ikkagi tunnevad elust mõnu, vaatamata sellele, et vahepeal kurb tunne tuleb ja igavus võtab maad. See on läbilõige erinevatest inimtahtmistest.