Lasin kunagi religiooniõpetuses õpilastel kirjutada essee, mis on elus tähtis. Ja üks tüdruk kirjutas, et tihti mõtleme, et noored tahavad palju raha ja häid asju. Aga tema küsis kord kaasõpilastelt, kelleks nood tahavad saada. Vastuseks anti: maalikunstnikuks, luuletajaks, kirjanikuks ... Kõik sellised ametid, millega tegelikult ei teeni midagi. Inimesed tahavad end teostada. See tüdruk ütles nii ilusasti, et probleem pole mitte inimestes ja nende tahtmistes, vaid ühiskonnas, mis esitab omi nõudmisi, ja inimeste meelekindluse puudumises teha seda, mida nad oluliseks peavad. Lõpuks kulgevad kõik ikka enam-vähem ühes voolusängis ja pole väga palju neid, kes julgeks erineda.
Meie ühiskond kipub produtseerima üheülbalisust. Ei ole ju erilist vahet, kas kiirtoidurestoran on Ameerika või Soome päritolu. Hamburger, friikartul, ketšup ... Ja ka selles ei ole suurt vahet, kas Euroopa edetabelites kohti võitev popansambel tuleb Rootsist või Inglismaalt. Keel, milles lauldakse, on sama, saund on sarnane ja müügiks tehtud muusika ei kanna enam ammu rahvuslikke tunnuseid. Kust siis peaksid tulema need inimesed, kes oskavad olla teisiti ega nõustu lahustuma ilmetuiks tarbijaiks? Kuidas kasvatada kriitikameelt, mis küündib kaugemale nurisemisest hamburgerikastme vedeluse või kohvi leiguse üle?
