/nginx/o/2015/09/28/4538409t1h526d.jpg)
On kaks kontsepti, mida sageli kohata võib. Üks neist on “demokraatia”, millega viidatakse rahva võimule ja konsensuslikele otsustele ning mida enamasti on kuulda poliitilistes ringkondades. Teine aga “võõrandumine”, mida kasutatakse peamiselt ajakirjanduses, osutades võimu ja rahva kaugenemisele üksteisest ning tihtipeale isegi huvide ja soovide vastandumisele.
Tuleb nentida, et seekordsed presidendivalimised on viinud võimu rahvale lähemale ning vaatamata sellele, et presidenti ei vali rahvas, vaid rahva valitud saadikud, on see kindlasti hea märk. Tõstatuvad rahvale olulised teemad, arutatakse läbi Eesti võimalikud suunad ning poliitikud avalduvad oma inimlikkuses. Rahvas tajub kandideerijaid ja poliitikuid palju lähedasemana kui varem ning igaühel võib välja kujuneda oma sümpaatia. Loomulikult võivad eelistused juba varasemalt olemas olla. Paljudel inimestel on isiklikud kokkupuuted ja tutvused, mis kahtlemata eelistustes oma rolli mängivad. Nii on see ka võimuesindajate puhul. Et Rakvere linnapea Mihkel Juhkami andis allkirja Marina Kaljuranna kandideerimise toetuseks, on tema 35 aasta pikkuse tutvuse ja sümpaatia tulemus. See on igati normaalne.