Kolumn: rändav rist

Jüri Lainevoog. Foto: Meelis Meilbaum

Kindlasti on Rakvere ja Kadrina vahel liiklejad märganud Huljast mõnisada meetrit linna pool tee ääres seismas paekivist risti. Kes peatub ja uurib lähemalt, näeb, et see on vana, põhjalikult ajaussihamba näritud ja kibeleb huvitujale oma lugu rääkima.

Mõte hakkab astuma rada, et siin peitub unustatud tragöödia – rituaalse taustaga hukkamine – ja järeltulevatele põlvkondadele hoiatuseks on püstitatud mälestusmärk. Nõnda sunnib arvama see, et rist näib õrnuke ja naiselik ning ta palged vaatavad põhja-lõunasse, mitte itta-läände, nagu hariliku hauaplatsi puhul tavaks. Kas siin leidis kunagi surma nõid? Või tehti “Viru eri” – viljavaras kaevati kaelani maasse ja tal künti adraga pea otsast? Sealsamas kõrval kivil istudes ning ümbrust vaadeldes tunduvad need teooriad nii tõenäolised, et silmade ette kerkib kätest kinni hoitav surmahädas karjuv tüdruk. On kujutlus õigel teel?

Internetiotsing näitab hoopis muud, viib legendideni Põhja- või Liivi sõja ajal siin maise tee lõpetanud kindralist (oletatava nimega Zittau) ja alternatiivina kahe vastastikku sattunud pulmarongi letaalsest tülist. Mõlemad versioonid muudab aga küsitavaks see, et tegu on üle Eesti levinud rändmotiividega. Õnneks läks idamaise tarkusetera järgi, et kui õpilane on valmis, tuleb õpetaja, ja ma sattusin kokku koolivenna Heiki “Monumendimees” Kooviga, kes teab kivist mälestistest kõike, mida üldse teada võib. Ta soovitas mulle koduloouurija Richard Tammiku (1925–2008) raamatut “Sinust, mu Hulja!” ja see viis hoopis ootamatute järeldusteni.