Kapiuks on avatud, käed leiavad riiulil tasakesi liikudes ja asju puudutades küpsised. Helja-Hildegard Lauri (84) pakub lahkelt soolamekilist maiust ja pistab ühe ka endale suhu. Ta on valmis minema igalõunasele jalutuskäigule.
Tellijale
Ulvi hooldekodu oma diskor ehk Helja-Hildegardi näppudes on silmad
18. oktoober 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Nii, kaldtrepist lähen alla, kuni tuleb vastu lasteaia muruplats. Siis keeran tagasi. Kui lapsi õues pole, jalutan veel sada sammu ja teist samapalju tagasi. Rohkem ei tohi, sest muidu ei oska tagasi tulla. Nii tiirutan umbes tund aega,” jutustab memm, kes veedab oma elupäevi helesiniste seintega Ulvi hooldekodus.