Eesti kaitsmine on kogu ühiskonna, mitte ainult meeste asi

Hannes Hanso. Foto: Internet

Meie riigikaitse pole seisev post, vaid valdkond, millega tuleb kogu aeg tegeleda. Selleks ei pea kaasama mitte ainult üht poolt elanikkonnast, vaid nägema ühiskonda kui tervikut.

Usun, et noor naine, kes kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei tekita avalikkuses enam üllatust või suuremat elevust. Juba neljandat aastat saavad 18–27aastased Eesti kodakondsusega noored naised läbida ajateenistuse omal soovil. Sellest võimalusest on ka kinni haaratud: aastatel 2013–2015 tegi meestega võrdsetel alustel teenistuse läbi 39 neiut (naistele kehtivad teistsugused normid vaid üldfüüsilises testis) ning tänavu on astunud vabatahtlikult kaitsejõudude ridadesse 33 naist. Siiski arvan, et need arvud peavad tulevikus oluliselt kasvama.

Naisi, nagu ka noori mehi, kannustab kaitseväkke tulema soov ning vajadus anda oma panus Eesti riigi kaitsmisse ja turvalisusesse. Samuti on oluline tahe ennast proovile panna ja omandada uusi oskusi ning kogemusi. Avalikkuse hoiakud on suuremat kaasamist toetavad. Sel kevadel korraldas Turu-uuringute AS kaitseministeeriumi tellimusel uuringu, millest koorus välja, et tervelt 68 protsenti eestlastest suhtub naiste kaitseväes teenimisse pooldavalt. Samas moodustavad naised meil ajateenijatest alla ühe protsendi ja mitmed tütarlapsed, kes algselt on soovinud kaitseväkke tulla, pole sinna jõudnud või on esimestel kuudel teenistuse pooleli jätnud. On rida mõttelisi ning tegelikke takistusi, miks sisuliselt pool ühiskonna potentsiaalist on jäänud kaitseväes kasutamata.