Sama äkitsi, kui kadus elekter, katkes jutulõng emaga. Ootamatult saabunud pimedus kandis ruumi helid, mida kõrv polnud harjunud kuulmagi. Ukse taga rehealuse trepil krõbistasid kassid sööginõu kallal, gaasipliidi kahinas kees podisedes õhtusöök, tiksus isa vana seinakell. Harjusime uue tekkinud elukorraldusega vaikides.
“Kui me veel Vorstis elasime, siis pidasime õhtuti videvikku,” alustas ema. “Valgevarus kogunes pere köögilaua ümber. Istusime hämaras toas ja ajasime juttu. Käsitöö näppu võtmiseks oli juba liiga pime, kuid petroolilampi veel põlema ei pandud.” Ema jutu järgi võis nende videvikupidamise komme olla seotud nii päevatööst puhkamise kui petrooleumi kokkuhoiuga. Viimast käis ema ise kooliplikana kolme liitri kaupa Kiltsist ostmas.