Suvel kutsuti peole, õhtu naelaks pidi olema Võsu räpipunt 5miinust. Ma ei läinud. No ma pole eriline räpisõber, ja üldse on see kodukootud asi tavaliselt ju läbinisti piinlik. Tuli välja, et ma ikkagi olen räpisõber, sest mitte väga palju aega pärast seda kutset lükkasin miinuste mullu avaldatud albumi “Aasta plaat” auto plaadimängijasse ja sõit võis alata.
Tundsin siirast rõõmu, et minu teismeiga jääb halva muusika ja inetu rõivamoega üheksakümnendatesse, sest miinused tõid esile palju vahvaid mälestusi. Korteripeod, hädasti tehnoülevaatust vajavad autod, nabapluusid ... ja nii lõpp äge, kui Cool D järjekordse ropu räpiloo avaldas. Muide, viimane, end roppuste nobelistiks tituleerinud muusik, ütles kõnealust albumit kommenteerides, et lastega koos sõites ta seda autos mängima ei pane.