/nginx/o/2018/04/13/7780411t1hd581.jpg)
Vaid väikesele osale Rakvere õhku hinganuist on saanud lõppjaamaks praegu kasutuses olevad surnuaiad. Varasematele viitavad kivi Vabaduse-Karja nurgal pargis ning rist Kolmainu kiriku põhjakülgsel haljasalal. Rimi poe krundil Vilde 8 paiknenud kalmistul tähistus puudub, mitmed matmispaigad on hoopiski unustatud. Põhimõtteliselt võime igal sammul kogemata haudadele astuda.
See pole liialdus, kui meenutada, et näiteks ühelainsal päeval 1574. aasta märtsikuus tapeti Wesenbergi linnuse piiramise ajal piirajate omavahelise tüli käigus poolteist tuhat meest. Balthasar Russow, kes veretööst oma kroonikas teada annab, ei ütle, mis sai laipadest, kuid ilmselgelt ei veetud neid kusagile kaugele. Tammiku velotreki alal tehti ENSV perioodil Saksa sõdurite haudadel sporti, kultuurimaja idaotsa juures imestavad vanad rakverlased muru alt moodsa ilmaelu üle. Kui sealt tänavu 6. oktoobri õhtul hirmunud skelett kellegi ukse taha kraapima ilmub, pole tarvis imestada – tal leidub küllalt põhjust end mullast välja kaevata ja põgeneda, sest mäletab sodomiitide tempusid Liivi sõja ajast.