Jooksupõlguri seitse kilomeetrit

Politsei turvamisel alustas jooksjate kirev seltskond sügiseselt trööstitus ilmas Aaspere kaalumaja juurest jooksmist. Foto: Marianne Loorents

Ma ei ole ultrajooksja, ma ei ole Mukunga. Kui tõele au anda, olen ma üks suurimaid jooksupõlgureid. Vabatahtlikult olen nõus jooksma ainult bussist mahajäämise hirmus. Või noh ... teatud mööndustega, sest alati läheb järgmine buss.

Aga siin ma olen. Ilmselgelt on mu töö kaasa toonud mugavamaid ülesandeid. Näiteks niisuguseid, mida saab täita telefoni teel, või niisuguseid, mida täites mööduvad tunnid prominentses seltskonnas punasel vaibal, suupistekandikud käeulatuses. Eks ole.

Aaspere–Haljala jooksus ei ole aga midagi prominentset. Õigupoolest saatis selle ettevõtmise (nagu iga teise spordipäeva) mitte nii tore meeleolu mind üheksa aastat Haljala koolis, toona veel Haljala keskkoolis õppides. Mõte taas Aaspere vana kaalumaja juurest Haljala rahvamajani joosta sündis aga ühel päeval, kui nägin teadet, et ettevõtmine toimub juba 27. korda. See tähendab 27. aastat.