Nädala kaja: kaugele ulatuv järelmõju

Merly Raudla. Foto: Meelis Meilbaum

Neljapäeval möödus parvlaev Estonia uppumisest 23 aastat. Mäletan, kuidas üheksaaastase tüdrukuna hommikul köögiraadiost seda uudist kuulsin. Kuigi endal ühtegi lähedast laeval ei olnud, rusus see õnnetus mindki – ilm oli hall, muusika kurb ja inimesed mornid. Õhtul vaatasin telerist lõpmatuna näivat hukkunute nimekirja, mille taustaks lasti leinamuusikat. Ja pisarad voolasid mööda põski.

Koolis kuulsin klassikaaslastelt, et ühe kooliõe isa hukkus samuti Estonial, vaid 50 kilomeetri kaugusel Hiiumaast. Seda ei teagi, kas oli tegu kuulujutu või tõega, kuid pärast seda vaatasin teda, väikest vaikset tagasihoidlikku tüdrukut, hoopis teise pilguga. Mõtisklesin, milline oleks ta siis ja kuidas käituks, kui tal isa alles oleks. Kas ta oleks rõõmsam ja jutukam?

Mäletan, et 1994. aasta septembri lõpp oli sügisene sügis – külm, vihmane ja natuke tormine. Mitte nagu praegu, mil päeva ajal kannatab veel jopeta õues silgata ning hommikul võib suvised tennised jala otsa lükata. Mõtetes lapsepõlve tagasi minnes tundub, nagu olnuks tol ajal kõik aastaajad intensiivsemad. Nüüd kipuvad need ühtlaseks sulanduma, nii et talvejope ripub aasta läbi nagis.