Siiri Oviir: Senise pensionipoliitika luigelaulu kuulates

Siiri Oviir Foto: Peeter Langovits.

Viimasel ajal pruugitakse Eestis rohkem kui kunagi varem sõnu "solidaarsus" ja "usaldus", seda eelkõige majandusolukorrast ja riigieelarve kärbetest rääkides.

Nüüd siis taas kord seoses II pensionisamba sissemaksete pea­tamisega. Paraku on need mõis­ted devalveerunud ning pal­jud inimesed nende suhtes immuunsed. Immuunsusest apaatia ja usaldamatuseni riigi vastu ei ole aga pikk tee.

Usaldust oleks aga vaja rohkem kui enne. Selle taastamiseks saaks mehise sammu astuda eelkõige kriisist väljatuleku plaani koostamise ja rakendamisega. Seda ei oota mitte ainult rohkem kui 50 000 töötut, vaid kõik ühiskonnagrupid - kogu rahvas.

Proaktiivne eelarvepoliitika
Juba möödunud aasta lõpul oli selge, et olukord on halb ja halvemaks läheb. Edasine tee kulges aga prognoosist prognoosini - justkui oleks võimalus, et Eestist saaks globaalses majan­duskriisis min­gi majandusime. Na­gu arvata võis­ki, ei saanud ega saagi, üks­kõik kui opti­mistlikke väljaüt­lemisi peaminist­ri suust ka ei tuleks.

Meie eelarve­poliitika on pro­aktiivne, võimendades majandus­liku kasvu perioodil kasvufaasi ja süvendades languse tingimustes langust.

Me jookseme protses­sidel sa­bas, kinnitades varmalt objektiiv­sete nähtuste paratamatust ning pisendades miinimumini meie või­malusi midagi ette võtta majanduskriisi peatamiseks ja sellest väljatulekuks.

"Krokodillid" arutavad, valit­sus vaeb asju kinniste uste taga, avalikkuse ette jõuavad killud, mis taas kord sisendavad pigem usaldamatust riigivõimu vastu.

Terviklahenduse puudumine näi­tab kõhklusi, peataolekut ja süvendab rahva hirmu.

Kui kõne all on maksupoliiti­lised muutused (nt käibemaksu alandamine, tulumaksu suurendamine kõrgemapalgalistel jt meetmed), siis korrutatakse juttu maksusüsteemi stabiilsuse va­ja­likkusest. Kas pensioni II samba näol ei ole tegemist maksusüs­teemi osaga? Või lähtuvad Eestis asjad vaataja (st valitsuskoalitsiooni) silmadest?

Ajutine muutub alaliseks
Sotsiaaldemokraadid, kellest näiteks Eiki Nestor on üks pensionireformi ideoloogia loojaid, toetavad teataval tin­gi­mu­sel makse­te peatamist II sam­basse. Ilmselt on tegemist n-ö poliitilise kauplemise kohaga ja sotsid nõuavad pa­rempoolsetelt erakondadelt midagi vastu.

Midagi olulist, sest se­­nisest pensionipoliitikast lahti­ütlemine tähendab oma põhimõ­tetest loobumist. Ja ei ole tähtis, et sellest sammust räägitakse kui ajutisest abinõust. Vaevalt jul­geb keegi valitsuskoalitsioonist pea panti panna ning väita, et see samm ei vii põhimõtteliste pensionipoliitika muutusteni.

Väidetakse, et nüüdsed loobumised tähendavad heaolu kasvu pikemas perspektiivis, jutt käib viiest kuni kümnest aastast.

Kuidas selgitada praegust solidaarsust neile inimestele, kes ei olnud kohustatud ühinema kogumispensioniga, ent tegid seda, sest uskusid riiki, kes rää­kis kindlusest, stabiilsusest ja vajadusest ise oma vanaduspõlve eest hoolt kanda. Nad teadsid siis, et ei suuda piisavalt koguda, kuid astusid selle sammu, sest tahtsid oma heaoluks kas või piskutki teha.

Miks peaksid inimesed nüüd uskuma juttu, et hiljem (?) see raha neile hüvitatakse? Kui riigi sissemaksed II sambasse peatatakse (umbes 2,5 miljardit aastas), tuleb see taastada järgmisel valitsusel. Ja siis on vaja juba kümmekond või rohkem miljardit!

Arvestades asjaolu, et sel valitsusel on pärast majanduskriisi vaja mitut valdkonda taastada­/­arendada, ei pruugi vahendeid pensionisamba tarvis jaguda.

Nagu Eesti poliitikale omane, ei loe järgmine valitsus eelmise lubadusi endale siduvaks - Eestis on paraku ülimuslik koalitsioonileping, mitte rahvale antud lubadused.

Seega võib olla üsna kindel, et kui maksed II sambasse peatatakse, ei hüvitata vahepealsetel aastatel saamata jäänud raha. Praegused lubadused on mõeldud eelkõige valimisloosungitena.

Riigi halvenev tervis
Riigi tervise huvides on aga rahast olulisemgi rahva usalduse nõrgenemine. Räägime küll õigusriigist, kuid II samba lepingu lõpetab riik ühepoolselt - sellest vähem kui kuu ette öeldes. Otsusest kõrgelt tribüünilt teatades.

Üleilmse majanduskriisi tagajärjel, millele aitas kaasa fondihaldurite tegevus/tegevusetus, on raha pensionifondides niikuinii vähenenud, nüüd siis vähendab seda ka riik. See aga tähendab loobumist senisest pensionipoliitikast, sest on selge, et koos II sambaga hakkab põhja minema ka vabatahtlik pensionikindlustus.