Juhtkiri: Streigiga või ilma?

Toompea loss. Foto: Elmo Riig / Sakala

Üleeile otsustas Eesti Ametiühingute Keskliidu juhatus korraldada 3. juunil meeleavalduse Toompea lossi ees ja 16. juunil kaheksatunnise hoiatusstreigi valitsuse tööjõupoliitika vastu.

Ameti­ühingute põhinõudmine on, et valitsus täidaks eelmise aasta aprillis sõlmitud kolmepoolset kokkulepet töölepinguseaduse eelnõu kohta ja alustaks uusi läbi­rääkimisi töölepinguseaduse ning töötuskindlustuse seaduse muudatuste rakendamise üle, lüka­tes seni nende jõustamise edasi.

Tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis on öelnud, et talle on ametiühingute taotlu­sed arusaamatud, sest "streik ei muuda midagi ja kaotajaks jäävad inimesed, kes ametiühingute õhutusel aktsioonides osalevad".

Seadusemuudatus piirab töötutele ette nähtud kõr­gemaid hüvitisi, mis majanduskriisi ajal jõustudes kahjustaksid oluliselt töö­võtjate huve.

Töötukas­sa prognooside kohaselt tooksid ametiühingute taot­letud kõrged hüvitised aga töötajatele kaasa üle 9 protsendi suurused töötuskindlustusmaksed, millele järgneks tööpuuduse hüppeline tõus.

Kui valitsus tahab kehtestada uue töölepinguseaduse niisugusel kujul, et toi­mima hakkavad seaduses punktid, mis on töövõtjale praegusest kahjulikumad, need punktid, mis on aga kasulikumad, lükkuvad aastaid edasi, tähendab see seda, et töövõtja sotsiaalne kaitse nõrgeneb.

Sellisel juhul on töövõtja seisukohast õige nõuda kas kogu seaduse jõustumist või tervikuna edasilükkamist. Muidu on ju tegemist petukaubaga.

Ja ega töövõtjatel peale streigi muid legaalseid vahendeid oma eesmärkide saavu­tamiseks ei ole, sest kolmepoolsetele kokku­lepetele vilistab valitsus ja ka tööandjad on valitsusega samas paadis, sest paljud ettevõtjad on oodanud 1. juulit, et saaks inimesi kergemalt koondama hakata.

Kas aga poliitiline streik aitaks kaasa läbirääkimistele? Praegust majanduslikku olukorda silmas pidades tu­leb kompromisse teha nii tööandjatel kui töövõtjatel.