Juhtkiri: Streigi mõte

Toetusstreik. Foto: Teet Suur

Streik on töövõtjate äärmuslik abinõu oma nõudmiste saavutamiseks ning leiab aset tavaliselt siis, kui võimalused läbirääkimiste teel lahendusi leida on ammendunud.

See on definitsioon. Kas aga kõik läbirääkimised on ikka ammendunud? Raske kommenteerida, sest praegu on tööandjad ja riik jõupositsioonil ning töötajad töötusest ja raskest olust teadlikud.

Eilse streigi eesmärk oli esitada valitsusele nõudmised: arvestada sotsiaalpartneritega, täita kolmepoolseid kokkuleppeid ning mitte seada tööturu ühte osapoolt, töötajaid, tööandjatega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda.

"Eesti riik ei ole veel kodanikuühiskond, kus tema liikmed tunnetaksid riiklikku tuge, kus oleks võimatu riiklik omavoli ja kus ei kardetaks sellele avalikult vastu astuda," märkis Teenistujate Ametiliitude

Keskorganisatsioon oma pöördumises, milles väljendas ka nõustumist Eesti Ametiühingute Keskliidu nõudmistega.

Vaadates viimaste päevade meediakajastust, on pildil küll ametiühingute keskliit, vastaspoole kommentaare justkui polekski. Kui siiski, tuli tööandjate poolt kaudselt hirmutamistaktikat. Näiteks kinnitas mitu töötajat ajalehele Postimees, et Tallinna Autobussikoondises eksisteerivad mustad nimekirjad, kuhu sattumiseks on streigis osalemine ilmselt üks kindlamaid viise.

Eilne streik kujunes küllaltki tagasihoidlikuks. Ei ole transporditöölised ju ainsad töövõtjad, kes kohe-kohe jõustuma pidava töölepinguseaduse kõikide punktidega rahul ei ole.

Vaatamata sellele, et streik ei olnud suu­natud mitte tööandjate, vaid valitsuse poliitika vastu, ei julge enamik oma meelsust streigivormis näidata, peljates kaotada oma töökoha.

Valitsuse tähelepanu ei köida üksikud mõnetunnised tööseisakud, kuid järeleandmatult, kuni nõudmiste saavutamiseni, pole Eesti töölised valmis.

Kuid igal juhul - õigus streikida peab jääma, kui tõesti muud võimalused on ammendunud.