Juhtkiri: Surnud lehma lugu

Põllumehed nõuavad riigilt suuremaid toetusi. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Majanduskriisi on eriti valusalt tunda põllumajandussektoris. Üha enam on juhtumeid, kus headel päevadel laenuga soetatud kallid masinad-seadmed tuleb pangale tagasi anda, sest liisingumakseteks pole jõudu. Ilma põllutööriistadeta aga on raske teha vajalikke töid.

Midagi analoogset juhtus ka Uhtna SFiga, kus suvel oma maadelt sööta ei varutud, raha sööda ostmiseks aga ei leitud, nagu ka töötajatele palkade maksmiseks. Tagajärjeks on kasvavad võlad, nälginud loomad ja põllumajandusettevõttele määratud pank­rotihaldur.

Kui loetelusse lisada ka veel üleajav sõnnikuhoidla, mis ohustab keskkonda ja häirib kohalikke, tekib küsimus: kui selline olukord oli prognoositav, siis miks omanik lasi situatsioonil üldse nõnda nutuseks minna?

Äri on küll äri ning selles on omad reeglid, kuid loomade piinamine ja piltlikult väljendudes surnud lehmalt naha koorimine väljuvad heade äritavade piiridest.

Olukorda kõrvalt hinnates võiks märkida, kui oli teada, et talvesööta varuda ei saa, võinuks loomad juba varem likvideeri­da - olgu siis edasi müües või kombinaati saates. Millegipärast omanikud seda ei teinud.
Ehk poleks olukord nõnda kaugele läinudki, kui veterinaaramet oleks varem ja jõulisemalt sekkunud?

Analoogne juhtum oli paar aastat tagasi Kadrina vallas, kus maakonna veterinaarkeskus andis hollandlasele kuulunud Põima farmi paarsada õnnetus seisus looma Kadrina vallale ning valla kohustuseks jäi leida loomadele hooldaja.

Nii lüpsikari kui noorkari müüdi poole aasta jooksul. Hooldajaks olnud naabertalul, kes ühtlasi söödaga varustas, on tänini veel osa kompensatsioonist saamata.

Jääb loota, et Sõmeru vallas läheb paremini, et leitakse kiire ja võimalikult valutu lahendus nii loomade, töötajate kui firma jaoks ning vallaelanikel ei tule ühe eraettevõtte tegematajätmisi kinni maksta.