Kajar Lember: Miks tahetakse Eesti Energia tükikaupa maha müüa?

Kajar Lember. Foto: Arno Saar/Õhtuleht

Meie meediarindelt kostab üleskutseid stiilis, et Eesti Energiat oodatakse kiiresti börsile, et see elavdaks aktsiaturgu ja köidaks välis­investorite tähelepanu. Üleskutsetele annavad hoogu analüütikud, lisades omalt poolt, et seda tuleb teha kohe ja kiiresti.

Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vä­hemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suu­rusjärk.

Tuletan meelde, et ka­heksa aastat tagasi üritas sisu­liselt sama valitsusliit müüa poo­le Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jän­kide riiulifirmale.

Teadmiseks veel niipalju, et tol­lal meie riigitüüri hoidjate üles­kiidetud ja kalli raha eest pal­gatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis.

Rääkides tollasest hinnast, ta­sub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega.

Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida - kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 000 Eestist hooliva inimese all­kirja, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna.

Palju maksab?

Nüüd oleme jälle seisus, kus tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui niisugune otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus, mis hinnaga müüa.

Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg määrab hinna, kuid selle tõdemuse peaks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätma.

Antud juhul ei to­hi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust - on vaja ilmtingimata arvestada et­tevõtte tähtsust ja tulevikuväär­tust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tuleb mõte sahtlisse taga­si panna ja lollused lõpetada.

Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimali­kult suur osa.

Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõt­test midagi muud ...

Tehingu mõte

Üks tahk on sel kaubasobitu­sel kindlasti veel - mis on kogu tehingu mõ­te? Ai­nus eesmärk, mi­da võiks mõis­ta, oleks Eesti Ener­gia enda va­ja­dus saada lisa­tulu tuleviku­in­ves­teeringu­teks, kuigi ka sel­leks leiab hea taht­mise korral muid allikaid.

Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huu­mori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi.

Üks vähestest riikidest, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid vene­lastel on see alles n-ö esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müü­gi.

Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab - nii dividendidega kui odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid.

Avalikkuse eest on varjul hoi­tud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lüka­takse. Kas põlev­kivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kok­ku ehk kogu kontsern?

Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tal­linna torudest. Üks asi on ope­reerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur, tundub küll mõistusevastane tegu.

Sellise tehingu otstarbekust ei ole kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte - et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus - ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada.

Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul ei üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab.

Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eel­arvepuudujääki pole küll põh­jus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima. Kui valitsuse juhtpartei tõesti armas­tab Eestimaad ja eestlasi, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada.

Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga - erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed -, on tõesti vii­mane aeg õppust võtta. Muidu läheb nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.