Jaanus Marrandi: Põllumees peab oma huvide eest seisma

Jaanus Marrandi Foto: Elmo Riig / Sakala

Samal teemal Helir-Valdor Seeder "Poliitika suuremat saaki ei anna" (19. novembri Virumaa Teataja)

Eesti maamehed on rahuliku meelega, ei tule meelt avaldama enne, kui viimane häda käes.

Rohkem kui viieaastase vaheaja järel tuldi nüüd Toompeale, sest praegu ongi paljudel viimane häda käes: lehmade arv on langenud 89 000-le ja paljud talud hakkavad tegevust lõpetama.

Põllumehed olid isegi kannatlikud, mõistes riigieelarve seisu, leppisid nad riigipoolsete toetuste vähendamisega. Kuid nüüd tuldi välja nõudmisega, et vähemalt 2010. aasta eelarves makstaks toetusi Euroopa Liidu poolt lubatud määrades, mis oleks tähendanud täiendavat 270 mln krooni.

Põllumajandustoetused ei ole tavamõistes toetused, vaid tasakaalustavad turgu Euroopa ühise põllumajanduspoliitika kaudu. Lihtsamalt öeldes - tänu otsetoetustele on toiduained tarbijale Euroopa ühisel turul samade toetuste miljardite võrra odavamad.

Poliitdemagoogia ei huvita

Otsetoetusi võib võrrelda ettevõtluse arengu meetmetega, kuhu suured riigid on kriisist ülesaamiseks suunanud triljoneid Eesti kroonides.

Selliseid võimalusi Eestil muidugi pole, aga kui räägime reaalmajandusest, tootvast ja eksportivast majandusest - millel peaks uus, kriisist väljuv Eesti majandus põhinema -, oleks äärmiselt arukas leida võimalusi ka põllumajandusele, et vältida selle hääbumist.

Eesti piimandus suudab kolmandiku oma toodangust eksportida, ja ega meil palju selliseid valdkondi olegi. Muidugi on keeruline riigieelarves valikuid teha, kuid leida sadakond miljonit on siiski rohkem poliitilise tahte küsimus.

Siinjuures ei pea eri valdkondi vastandama, sest summa on selleks liiga väike. Meeleavaldusel oodatigi valitsusliidu esindajailt mõistvat tahet.

Paraku jäi mõistmine tulemata. Selle asemel esitas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder demagoogilisevõitu kirjelduse, kuidas põllumeestele eraldatava raha hulk tema valitsemise ajal on kogu aeg suurenenud. Iseenesest ju õige, kuid targu jättis ta lisamata, et suurenenud on see ikka ELi toetuste arvelt - Eesti riigi tahet kinnitab toetussummade pidev vähenemine.

Nii on otsetoetuste Eesti osa 2007. aasta eelarves küll 732,6 mln kroonilt heal 2008. aastal korraks 30 mln võrra kasvanud, kuid jõudnud 2009. aastal kõigest 445 miljonini. Praegu ei maksa midagi ka 2010. aastaks lubatud 520 mln krooni, eriti kui teada, et vähemalt 70 mln krooni viib põllumeeste taskust valitsusliidu plaanitav kütuseaktsiisi tõus.

Ühine keel

Kõige enam aga hämmastab ministri ütlus, kui ta nimetab põllumeeste meeleavaldust kurjal toonil erakonnapoliitiliseks poliitpõllunduseks ja keskerakonna poolt kinnimakstuks.

Põllumajandusminister lihtsalt valetab, sest iga viimane kui sent sel meeleavaldusel tuli Eesti Põllumeeste Keskliidu taskust.

Mui­dugi oli mee­leavaldus po­liitiline, kuid väga selgelt põlluma­jan­duspolii­ti­li­ne - põllume­hed seisid oma majandushuvide eest ja ettevõtmine oli era­konnaülene, esinema oodati kõikide erakondade esindajaid.

Eriti häirib tema jutt aga seepärast, et minister ei suuda end hetkekski lahti rebida erakonnapoliitilisest mullist ja vaadata asju põllumehe mätta otsast, jagamata põllumehi mitmesse lehte. Meie kurja ministri vastandina meenub rõõmus Prantsusmaa minister, keda kohtasin 2002. aastal ja kes maja ees möllavatele põllumeestele osutades ütles, et ise ta nad sinna kutsus.

Meie põllumajandusminister käitub tüüpilisel jaga-ja-valitse-põhimõttel, kus mingil juhul ei tohi tekkida põllumeeste ühisrinnet või, mis veel hullem, ühist organisatsiooni, kus põllumehed võitleksid tões ja vaimus oma põllumajanduspoliitiliste põhimõtete eest.

Eks jäänud just seepärast meeleavaldusele tulemata ka peamiselt väiksemaid talusid ühendav talupidajate organisatsioon. Tegelikult hukutab praegune olukord ennekõike väiksemaid talusid, nende sissetulekud on kõige jõudsamini kahanenud.

Mõneti on kordumas 1990ndate algusajad, kus tookordne Isamaaliit kutsus küll inimesi talu pidama, kuid oma majanduspoliitikaga tegi nende arengu võimatuks.

Praegu on tuntavad needsamad vastuolulised jooned.

Varsti juba kolm aastat on minister lubanud lahendada talupidaja staatusega seonduvad küsimused, alates pärimisest, lõpetades talupidajate maksustamisega.

Paraku pole sõnadest kaugemale jõutud. Veelgi enam: varasemaga võrreldes on FIEst talupidaja haigekassa kärbete tõttu teiste ettevõtetega võrreldes ebasoodsamas seisus.

Arvestades eelseisvaid ühise põllumajanduspoliitika muutusi ja Eesti põllumeeste mitu korda väiksemaid otsetoetusi, võrreldes ELi vanade riikide omadega, on vii­mane aeg pääs­ta nii meie põllumajanduse konkurentsivõimet kui ka säilitada ekspordivõimelist valdkonda uueks majandustõusuks.

Ekslik on suh­tumine, et põl­lumehed moodustavad vaid vähetähtsa 2-3protsendilise kihi, kust pole valimisteks hääli võtta ja kellest seepärast võib mööda vaadata. Tegelikult on see hoopis 100% inimeste küsimus, sest süüa tahavad ju kõik. Põllumajandus hõlmab ühel või teisel viisil 90% meie territooriumist.

Ja kui me poliitikute lolluse tagajärjel peaksime hakkama põhitoiduaineid sisse vedama, on sellel toidul hoopis teine hind.

Mõnikord siiski peaks selliste põhimõtteliste asjade puhul unustama erakondliku mulli ajamise ning vaatama asju eesti maamehe pilguga.