Päevaintervjuu: Saksa geoloog kiidab Viru ilu

Aarne Mäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestisse kiindunud sakslane Mario Ochmann käib ringi koos talismani Filoutiga.
Eestisse kiindunud sakslane Mario Ochmann käib ringi koos talismani Filoutiga. Foto: Tairo Lutter

Hannoverist pärit geoloog dr Mario Ochmann sattus Eestist nii vaimustusse, et ei raatsi siit kuidagi enam ära minna. Kolm nädalat tagasi siia tulnud sakslane lükkab oma kodumaale naasmist aina edasi.

Mis asjaoludel te siia Lääne-Virumaale üldse sattunud olete?

Esmakordselt käisin siin 2000. aastal. Et olen geoloog, siis tutvusin siinsete fossiilidega. Mulle siin väga meeldis, tulin nüüd tagasi sõprade juurde ning mul on plaan siia ka rohkem saksa turiste tuua.

Käin ka palju karjäärides ja uurin kivimeid. Teen Tartu ülikooliga koostööd kivimite alal.

Mis siin nii erilist on, mis teid tagasi tõmbas?

Eelkõige muidugi loodus, mida ma palju pildistan.

Aga täiesti kahtlemata ka teie inimesed, nende meeletu avatus, nende uued ideed, nende sõbralikkus.

Milline jälg teie siinkäigust jääb?

Eesmärk on teha üks suur fotonäitus Saksamaal neist piltidest, mida ma olen teinud.

Milliseid sakslasi te siia vahendaks?

Neid, kes tuleksid siia selle kauni looduse pärast.

Milline vahe on teie tähelepanekute järgi Eestimaa ja Saksamaa loodusel?

Eestis on palju puutumatut loodust, Saksamaal on inimene igale poole sekkunud. Kõik metsad on üles töötatud ja nende asemel laiuvad põllud.

Kui ma olen siin pildistanud, siis olen leidnud oma hingerahu. Ja ehkki loodus on siin teistsugune, tunnen, nagu oleksin ma kodus.

Olete linnapildis silma jäänud koos ühe vahva trolliga. Kes ta on?

Tema nimi on Filout. Kui ma 2000. aasta Eestist Saksamaale läksin, tabas mind halb üllatus - olin kaotanud oma töö. Ja siis üks sõber kinkis selle mulle kaitseingliks.

Nüüd ma kannangi teda alati kaasas, et selliseid üllatusi ei korduks.

See naisterahvas, kes selle kinkis, tegeleb ühtlasi palju humanitaarabi Eestisse toimetamisega.

Teil on lisaks sellele maskotile alati ka küünal kaasas.

Kui ma lähen mõnda kõrtsi või kuhugi, siis süütan oma küünla, sest mulle tundub, et eestlased istuvad palju liiga pimedas.

Millal te nüüd Eestist lahkute?

Seda ei teagi veel. See on kogu aeg edasi lükkunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles