Fosforiidi kaevandamise vastu

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. Foto: Liis Treimann / Postimees

Hiljuti hakkasid Ida-Virumaal põlevkiviõli tootmisega tegeleva firma keemiatöösturid intensiivselt survestama Virumaa elanikke fosforiidi teemadel, tuues taas päevakorda tuhandete tublide Eesti inimeste puhta elukeskkonna kaalule paneku, kusjuures kaalu teiseks raskuspooleks ei ole midagi enamat kui lihtsalt VKG suuremate kasumite saamisele suunatud ärihuvid.

Fosforiidile mõeldes meenub paljudele Eesti inimestele kahtlemata 1987. aasta nn fosforiidisõda, mis ühendas sadu tuhandeid eestlasi kaitsma enda kodumaa puhast loodust, selle kestvust ka järeletulevate põlvkondade jaoks. Juba paar aastat varem oli Nõukogude Liidu väetisteministeerium hakanud kavandama enam kui 1000 km² suurust Rakvere fosforiidimaardlat. Oli oodata samasugust röövkaevandamist nagu Tallinna lähedase Maardu piirkonna fosforiidimaardlas. Samuti ei ole me veel unustanud Maardu keemiatehast, mis igal aastal paiskas õhku kümneid tuhandeid tonne väävligaase ning tuhandeid tonne lämmastikoksiidi ja mürgiseid fluoriühendeid.

Kuna kriitilistel aegadel on Eesti rahvas end alati suutnud ühendada, suutsime tänu meie ühisele sihipärasele ja jõulisele tegevusele peatada fosforiidikaevandamise, mis poleks olnud katastroof mitte üksnes Rakvere piirkonnale, vaid tervele Eestile. Tänu rahva protestidele jäi ära Kabala ja Toolse fosforiidikaevanduse rajamine ja sellega kaasnema pidanud massiline migratsioon, mitmekümne tuhande võõrtöölise sissevool Lääne-Virumaale. Hiigelkaevandused, ulatuslikud keskkonnakahjustused ning uusasukad laiast Nõukogude Liidust olnuks saatuslik hoop Virumaa loodusele ja majandusele, tuues kaasa radikaalsed demograafilised muutused ning sotsiaalsed vapustused.  Inimesena, kellel samuti on talu Lääne-Virumaal, tunnetan vägagi hästi sealse kogukonna muret perede ja järeltulevate põlvkondade jätkusuutliku ja puhta elukeskkonna pärast.