Baltoscandalistidel algavad pidupäevad

Teiste seas on baltoscandalistidel võimalus näha ka Von Krahli lasvastust “The End”. Foto: Baltoscandal

Eestit ja Rakveret põneva teatriga 20 aastat rikastanud Baltoscandali tõelised fännid naudivad nii põnevat teatrit kui ka selle sees ja ümber valitsevat erilist õhkkonda.

Kes rahvusvahelisele teatrifestivalile Baltoscandal sõrme andnud, selle käsi hoiab festivalipassi iga kahe aasta tagant. Või kui mitte passi, siis peotäit pileteid ikka.

“Alati festivaliks valmis!” kinnitas Kunda korvpallitreener Jaak Jalakas, kel on vahele jäänud festival üksnes 1990. aastal.

“Olin siis kipsis,” märkis ta. Järjekindlalt on Baltoscandalit külastanud Olev Rohumäe, Mihkel Juhkami, Margit Rossmann ja paljud teisedki rakverlased, virulased ja mujalt inimesed.

Teistmoodi ja kontsentreeritud

Ka täna algavaks Balto­scandaliks on Jaak Jalakal festivalipass muretsetud.

“Aeg-ajalt tuleb ennast raputada. Mõni teeb benji-hüppeid, aga mul on teater olnud päris pikka aega midagi, mida pole päris kätte saanud ega ole sellest ka päris kaugele läinud,” põhjendas ta Baltoscandali-truudust.

Huvitavateks peab Jaak Jalakas lavastusi, kuhu saab ise sisse minna.

“Olen teinud aastate jooksul endale niisuguse proovi nagu Priit Raud soovitab, et valida etendused sisetunde järgi. Olen pannud päevad järjekorda, et millist vaataksin, samuti päevade etendused järjekorda, et kui ainult ühe saaks vaadata, millisele siis läheksin. Ei saa väga pihta. Kui õhtul järele mõtlen, siis on päris paljud asjad teistpidi, kui esialgses arvamuses olid. Et mitte vale asja vaadata, siis pigem vaadata passiga ja kõiki,” rääkis kogenud festivalihunt.

Kinnisvaramaakler Olev Rohumäe ütles, et kui varasematele Baltoscandalitele muretses ta festivalipassi, siis seekord piirdub mõne etendusega.

“Tütar käib palju teatris, ta teab meie eelistusi ja annab soovitusi, nii et meie käime viimasel ajal agendi kaudu,” naeris Rohumäe. Sel Baltoscan­dalil vaadatakse kindlalt ära Von Krahli “The End”, ülejäänu selgub festivali käigus.

Rohumäe sõnul on alternatiivteatreid ja nende vaatamise võimalusi nüüd palju rohkem kui Baltoscandali algusaegadel. “Nüüd vaatan neid lavastusi, mida kindlasti tahan näha, ei lähe enam vaatama üldist pilti. Võib-olla on see east tingitud, aga aastatega olen muutunud valivaks,” tõdes ta.

Baltoscandali huvitavamaks osaks peab Olev Rohumäe sõnadeta teatrit. “Seal antakse mõtteid, emotsioone, tegusid edasi kehakeeles. Mis see on ja kuidas selle enda jaoks lahti mõtestad – on igaühe enda vaatenurk, kuidas ta seda näeb. Kui sõnades ütled selle välja, on üks asi, aga kehakeel oleneb väga palju sellest, kuidas üks vastu võtab ja teine annab. See on hoopis midagi muud ja huvitav,” põhjendas ta.

Suur teatrilemb ja Baltoscandali järjekindel külastaja Rakvere linnavolikogu esimees Mihkel Juhkami ütles, et festivalis võluvad teda teistmoodi teater ja kontsentreeritus.

“Üks pool on see, et  näed seal natuke teistmoodi teatrit. Pika festivalikogemuse baasilt julgen öelda, et nii mõndagi sellest, mida ma kunagi olen Balto­scandalil näinud, saab näha praegu mõnes klassikalisemas teatris,” märkis ta.

Juhkami sõnul on festivalilavastustes palju eksperimentaalset ja otsingulist. “Mõni asi töötab, mõni mitte, mõni jääb ka festivaliteatrite pärusmaaks. On palju sellistki, mida hiljem hakkad mujal nägema. On väga huvitav selles mõttes, kuidas inimesed otsivad, kuidas nad eri maades seda asja teevad,” arutles Juhkami.

Ta lisas, et festivaliteater ja saaliteater on veidi erinevad, sest festivaliteater peab olema natuke rahvusvahelisem ja sõnadeta mõistetav, panema rõhu visuaalile ja tegevusele. “Klassikalist teatrit Baltoscandalile otsima minna ei ole mõtet,” kinnitas Mihkel Juhkami.

Teiseks festivali heaks küljeks nimetas Juhkami kontsentreeritust – mõne päevaga näeb palju huvitavat teatrit. “Olen tavaliselt soetanud festivalipassi ja selle aja niimoodi sättinud, et päeva jooksul vaadata 3-4 etendust. Vahepeal istud, räägid juttu. Kui ei jaksa vaadata, teed pausi. Vastupanuvõime on esimesel paaril päeval suurem kui viimastel,” rääkis kogenud baltoscandalist.

Juhkami hinnangul on Baltoscandali programm olnud igal festivalil erinevat nägu: mõnikord on rohkem sõnateatrit, mõnikord action’it, mõnikord eksootilist teatrit, ükskord oli palju võitlevat teatrit. “Ma ei pelga seda, kui mõni asi mulle väga ei istu. Nii see käibki, see kuulubki otsingute juurde,” arvas ta.

“Minu jaoks on natuke arusaamatu, kui keegi on Baltoscandali vastu. Kellele jalgpall, kellele korvpall, kellele iluvõimlemine – kui tõmmata paralleeli spordiga. Naudi ise ja anna teisele ka võimalus hinnata seda, mis neile meeldib. Vaevalt, et kõik inimesed ooperit või balletti vaatama lähevad,” arutles linnavolikogu esimees.

Juhkami pidas Baltoscandali vaatajatele tihtipeale kleebitavat silti “karvased ja sulelised” 15 aastat ajast maha jäänuks. “Võin päris kindlasti väita, et viimaste festivalide ajal on festivalikülalised teatrikülastajad nagu iga teinegi,” kinnitas Juhkami.

Baltoscandalit algusest peale väisanud Lääne-Virumaa keskraamatukogu raamatukoguhoidja Margit Rossmann ütles, et on festivalipassi omanikuna aina rännanud Baltoscandalitel ühelt etenduselt teisele.

“See oli tore, õhkkond oli eriline, rahvas kuidagi ühtne ja sõbralik. Etendused olid täis, sai istutud ka treppidel ja põrandal. Isegi õhupuudus aitas elamust meeldejäävamaks muuta. Buss viis ühest toimumispaigast teise, see oli nagu rändav kogukond,” rääkis ta.

Linn vajab Baltoscandalit

Siiani meeles püsivate elamustena nimetas Rosmann esimesena Griskovetsi lavastust “How I Ate A Dog”.

“Samuti on meeles mingi rändav etendus Pika tänava hoovides. Spordikirikus oli mitu meeldejäävat asja, üks vist “Kajakas”. Tsirkus linnuses on ka meelde jäänud, ja Eriti Kurva Muusika Ansambel. “Preili Julie” Rakvere teatrilt vist oli ikka festivali raames,” loetles ta.

Sellel aastal on Margit Rossmannil kavas vaadata midagi eestimaist ja kindlasti üks tantsuetendus.

“Mulle tundub, et viimastel aastatel on kõik palju asjalikum ja planeeritum. Siiski on väikelinna sellist asja vaja. Otsene kasu ei ole alati kõik,” tõdes Rossmann.