Big Bang ja surnud hobuse munad

Romeo Castellucci lavastus "Hey Girl!". Foto: Baltoscandal

Üheteistkümnes Baltoscandal möödus kui Ameerika raudteel: vihisemine emotsioonide skaalal ulatus kunstilisest kõrglennust higipühkiva igavuseni. Nagu festivalil olema peabki.

Kes vuhises millise lavastusega üles, kes alla ja kes piinles paigalseisu käes, oli inimeseti erinev, ent põhijooned jooksid ometi üsna selgelt. Nagu rauapuru magnetväljal.
Et ei jääks kiitmata, olgu esmalt kirja pandud, et korralduslik pool oli perfektne. Bussid liikusid, graafik toimis, olgu või minut enne, aga kohale jõuti ning saali pakiti vaatajaid nii palju, kui üks või teine trupp lubanud. Ja meeleolu toimis.

Polüfooniline müsteerium

Festivalilisel, kel jäi raskete valikute, siseheitluste tulemusel festivaliprogrammi vaatamise/kuulamise/osalemise unistuste 105% saavutamata, tasub ka 85% tunnistada tubliks saavutuseks, ent nägemata tükid kipitavad veel mõnda aega.

Kuigi Rakvere teatri “Kadunud tsirkus” ei kuulunud festivaliprogrammi, haakus see üllatavalt Romeo Castellucci lavastusega “Hey Girl!”, moodustades venelaste anti-castellucciliku lavastusega “Faust. 2360 Words” põneva kolmnurga, mille ühiseks aluseks mosaiiklik-unenäoline polüfoonilisus.

Kummastatuse kõrgaste oli igaühes saavutatud omal viisil, ent musikaalsus, visuaalsus ja kõnekus olid ühised. Mõtteliselt neljanda nurga rolli sobiv Philippe Quesne’i & Vivarium Studio “Big Bang” jäi stiliseeritud aegluses siiski asjaks omaette, mõnusaks pehmeks-karvaseks lavaasjaks. Vähemalt tundus nii festivali lõpu eel, kui head-paremat teatrit nurrumiseni täis.

“Hey Girl!” oli festivalilavastus, mida vaatasin kaks korda. Õigemini kaks ja veerand, kui vabatahtlike proov kaasa arvata. Võlus vaataja meelte kaasatus, valguse ja heli kokkumäng kõrbeva riide ja aurustuva Chaneliga, lõpmatult valguv vaha (?), suitsuvood, hingetõmbed ja kurdistav muusika. Vaid puudutada ja maitsta ei saanud seda lavastust.

Kiiruse ja aegluse aega deformeerivalt vahelduv pulss ning inimene kui üks pill sümfooniaorkestris, mille hääled ja pillirühmad absoluutsesse tasakaalu timmitud, atmosfäär viimseni laetud ja pingestatud, teadvuses ja alateadvuses sündivad kujundid – selles oli võim ja vägi. Inimlik maagilisus.

Inimpillid olid hästi hääles, vabatahtlikud sealhulgas, kui teise etenduse ahelate osalise ärakukkumise tõigast mööda vaadata, mis võis aga luua hoopis uue kujundi masinlikult täpsesse lavastusse.

Castelluccil on inimene vahend, Saaremäel “Tsirkuses” eesmärk, kui sõnastada paralleelseteks tajutud lavastuste tõmbuv vastasmärgilisus.

Peterburi Akhe Engineering Theatre “Faust. 2360 Words” lõi käima. Vaimuahne õpetlase ning pöörase lustliku Mefistofelese liin oma lõpmatuis nööristtõmbamistes ning rokkivas rütmis, ohjeldamatus eksperimenteerimises vee, tindi ja tulega, mängulõbus ja väljendusrikkuses oli mõnusalt tõtlev-mõtlev laks vähemalt neile, kel vene eksperimentaalsema tearipoolega vähem kokkupuudet. Näitlejad olid vägevad ning vene hoogne-vaimukas pauer nauditav.

Von Krahli “The End”, kus inimloomus peaaegu võikuse piirini julmalt ja ausalt alasti, irooniline ja visuaalselt vaimuterav lavastus, võiks teha tuumikust-kolmnurgast mööndustega tekkinud ruudust pentagrammi – eeldused selleks on nii tekstis, lavastuses kui näitlejatöödes, samuti kujundikeeles. Vaataja sisetunne ütleb, et kaks millimeetrit jäi kusagilt puudu. Või üle.

Maailm hävib ükskord sõnauputusse, olgu need küsimused või mis tahes muu painavaks lõppematuks müraks muutuv tekst, oli sõnum, mille edastas hollandlaste Door Paard’i (= Surnud Hobuse) “Answer Me”, kus ükski väljapakutud kujund ei arenenud ning näitlejais polnud sedavõrd isiksust, et lõputu tekstiga publikusse pinget laadida.

“Answer Me” oli üks väheseid etendusi, mille puhul õhupuudusele alla anti ja lahkuti. Kes lõpuni vastu pidas, jäi nõutuks, sest kuhugi justkui ei jõutudki, elamusest rääkimata. Surnud hobune ikkagi. Kindlasti on vaatajaid, kes öeldule tuliselt vastu vaidleksid. Küllap suudaksid nad ka sõnatud “Muki munad” kanaks – kes kuuldavasit haaras teisel etendusel häälekalt juhtohjad ja osutus kukekeseks – rääkida.

Sõnadeks taandus ka loengulik “An Anthology of Optimism”, kus vaieldamatult sarmikad Pieter de Buysser ja Jacob Wren püüdsid tundmatute kuulsuste abil kriitilist optimismi tõlgendada nõnda entusiastlikult, et andsid paraja pessimismilaksu.

Festivaliteater ongi festivaliteater – tekitab eriarvamusi; ning tore, kui on, mille üle hommikuni vaielda või kujundeid tõlgendada. Seda muidugi juhul, kui lavastuselt on selleks impulss saadud.

Imelise atmosfääri ja impulsiga ajatusesaareks pulseerivas festivalitiigis oli Mette Ing­vartseni “Evaporated Land­scapes”, mille maiselt ebamaine tasases muutumises atmosfäär lummas lõputu rahuga ning imeliste maastikega. Nüüd tean, mis tunne on inglil pilve peal, kuidas on olla praksuv säde või igijää. Tahtnuks voolavaid maastikke veel korra kogeda, kuid ohverdada selleks 2360sõnaline “Faust” olnuks liiast.

Mart Kangro “Can’t Get No / Satisfaction”, kus tantsule lisas jooni tekst, liigituks ehk sõnalavastuste kontekstis uussiiruse alla, ehkki tantsus võib-olla ei olegi võimalik siirust uueks ja vanaks jagada.

Erik Alalooga ja Hans Gunter Locki “Kinemaatiline müsteerium” jäigi müsteeriumiks – pärast pingelist võtmeteproovimist ja masinate näppimist sai asi ootamatult otsa või jäi pooleli. “Teie võit,” teatas hääl lae alt ning viskas publikule võtme ning nõutu publik valgus õuekuumusse.

Teater või elu

Festivalilavastuste kohustuslikuks elemendiks oli seekord suits, toss või udu, enamasti põhjendatud või lausa möödapääsmatu nagu Castellucci lavasümfoonias. Ekraanid ja videod ning munad käisid tükist tükki kui aja- või elumärk. Muusika, sõna ja vaikusega käidi ringi nii ja teisiti ning masinavärgid kas töötasid või mitte. Kuum oli nii ja teisiti. Vähemalt välispidiselt.

Gerald Kurdian festivali lõpetajana lõi pilgeni täis rahvamaja saali festivaliõhustiku kvintessentsi laulude, videoekraani, klaveri, isepäiste helide ja pehme huumoriga.

Rakvere teatri “Toatüdrukud” jäi festivali kontekstis üle vaatamata, aga usun, et neid ei takistanud perenaisele sarmikalt mõrva kavandamast isegi lõpmatu kuumus ja õhupuudus. Ursula Martinezi “My Stories Your Emails” oli vastukajade põhjal asi, mida oleks pidanud nägema.
Aga. Ja veel kord aga. Mõnikord asetub küsimus lihtsalt: teater või elu?

Baltoscandal teeb selle valiku meeldivalt raskeks.