Tehnoloogia kiirendab looduse ringkäiku

Loomsete Jäätmete Käitlemise AS.

FOTO: Teet Suur

Loomsete Jäätmete Käitlemise AS sündis hullulehmatõve puhangute ja selle haiguse vastu võitlemise tõttu Euroopa Liidus. Tehas suudab toota ise jäätmeid tekitamata, töödeldes loomsetest jäätmetest kütusena kasutatavat tehnilist rasva ja lihakondijahu.


Peeter Maspanov, kes on Loomsete Jäätmete Käitlemise ASi juhataja, on teejuht ringkäigul Väike-Maarjas asuvas tehases.

Tehas ise pandi püsti seepärast, et Euroopa Liidu määrus 2002. aastast kohustas kõiki liikmesriike tegelema loomsete kõrvalsaaduste käitlemisega ja sisaldas karme nõudeid, takistamaks hullulehmatõve võimalikku levikut.

Peeter Maspanov märgib, et Eesti loomakasvatajad ja veterinaarid on olnud väga tublid, sest seni on meie vabariik suutnud vältida hullulehmatõbe. Enne Väike-Maarja tehase rajamist olid analoogsed asutused juba Valga lihakombinaadil Hummulis ja Rakvere lihakombinaadil, kuid viimane ei saanud hakata väljastpoolt tooret vastu võtma, sest tsehh ise asus põhitootmisele liiga lähedal.

Väike-Maarja tehas on nüüdseks töötanud ja põllumehi teenindanud viis aastat. “Piltlikult võiks seni töödeldud loomsete kõrvalsaaduste kogust kirjeldada nii, et kui rivistada kogumisautod ilma igasuguse pikivaheta kolonni täislastis, siis kolonn ulatuks Viru väljakult Aaspereni ja edasigi veel,” kirjeldab Maspanov tehtud tööd.

Teenindab kogu Eestit

Surnud loomade ja loomsete kõrvalsaaduste teekond saab alguse siis, kui tehase logistikuga võtab ühendust loomapidaja, kellel on juhtunud õnnetus - hukkunud loom - ja loomaarst on andnud ka vastava veterinaartõendi.

Kui teade tu­leb õhtul, lülitatakse veos järgmise päeva hom­mikul alustavas­se kogumisringi, aga kui hommikul, siis varumisauto võtab võimalusel hukkunud looma koormasse samal päeval.

“Kui tuleb info, et on meie abi vaja, siis proovime veose kliendi juurest tehasesse toimetada nii kiiresti kui võimalik, sest mida värskem saadetis, seda parem on töödelda.
Ebameeldivusi on ka kõigil vähem, sest keegi pole ju huvitatud lõpnud looma hoidmisest, ükskõik kus ta asuks,” selgitab Peeter Maspa­nov.

Transporti korraldab pea üle kogu Eesti, kaasa arvatud Saaremaa, Väike-Maarja firma Egesten. Neli autot on selleks spetsiaalselt kohandatud ning varustatud lekkekindlate konteineritega ja raadio teel juhitavate tõstukitega.

Puldist tõstukit juhtides näeb hästi, kuidas haaratsitega koormat laadida. Tõstuki küljes on ka kaal, mis kohe kaalub vastuvõetava koguse. Autojuht prin­dib välja kolm tšekki, millest üks jääb kauba saatjale või loomapidajale, teine veofirmale ja kolmas tuleb kaasa tehasesse.

Kogumisringilt naasnuna kaalutakse kaup tehases üle, võetakse arvele ning koorem läheb vastuvõtupunkrisse. Pärast seda auto pestakse ja desinfitseeritakse põhjalikult.
Vastuvõturuum näeb välja nagu suur autogaraaž, kuhu mahub mitu veokit, kõrvalruumides on võimsad survepesuseadmed ja üldse paistab igal pool märke hoolsast sanitaarnõuete täitmisest.

Kogu tehases tarvitatud vesi kogutakse kokku, kuumutatakse, et hävitada võimalikud haigustekitajad, jahutatakse, et mitte hävitada biotiigis töötavaid baktereid, kelle abil puhastatakse tehase reovesi oma reoveepuhastis.

Edasi siirdub eelpuhastatud heitvesi juba OÜ Pandivere Vesi biopuhastisse, kus toimub vee lõplik puhastamine enne loodusesse juhtimist.

Vastuvõturuumis on suure hüdrauliliselt suletava kaanega 45kuupmeetrine punker. Kogumispunkri põhjas veavad kolm tigutransportööri toorme ette purustile, kus peenestatakse loomakorjused ja muu toore nii, et tükkide läbimõõt ei jääks suurem kui 50 mm.

Purustatud massi viivad kinnised transportöörid keedukateldesse, mis asuvad tehasekompleksi järgmises ja kõige suuremas ruumis – sealt algab tehase puhas pool. Kogu käitlemisprotsessi tehases ja territooriumil toimuvat näevad mitme kaamera vahendusel suurelt ekraanilt operaatorid tehase juhtimisruumis.

Ka lõhnad põletatakse

Et keskkonnahoid on tehasele tähtis, on seal lisaks oma reoveepuhastile veel Eestis harva esinev kallis ja tõhus õhupuhasti ehk termooksüdeerija.

Ventilaatorite poolt 45 000 m3 tunnis tootmisest välja imetav õhk koos tootmisruumide õhus olevate lõhnadega suunatakse ligikaudu 1000 oC temperatuuri juures töötavasse õhupuhastisse, kus õhu lõhnalisandid põlevad, ja korstnast väljub praktiliselt puhas õhk.

Rootsi seadmevalmistaja garanteerib väljuva õhu puhtuseks 98,5%.

“Oleme õhupuhastaja efektiivsust korduvalt kontrollinud ja iga kord on mõõtmistulemused olnud lubatust isegi paremad. Kogu lõhnapõletusprotsess fikseeritakse pidevalt temperatuuri kontrollseadmes. Kuna võimsad ventilaatorid imevad lakkamatult õhku tootmisruumidest, on tootmisruumid kerges alarõhus ja ruumidest ei pääse lõhnad kuidagi välja,” on juhataja rahul pingutustega, mis õhukvaliteedi heaks tehtud.

Tulemuseks kütus

Keedukatlad on suured hori­sontaalsed rõhu all töötavad trum­lid, millest kumbki mahutab korraga 6000 kg lihakondi pu­rustatud massi ning mille sees pöörlevad segajad kuumutades ja jätkuvalt purustades.

Keeduka­teldes kuumutatakse massi rõhu all 133 oC juures 22 minutit. Nii hävivad kõik elusorganismid ja võimalikud haigustekitajad.

Järgmiseks eraldatakse kuumutatud lihakondimassist vesi. Mass pressitakse kahes tigupressis, eraldamaks sellest kuiv lihakondijahu ja rasv. Peenema jahu saamiseks jahvatatakse seda vajadusel veel veskis.

Edasi ootavad lihakondijahu juba veokonteiner ja klient. Väike-Maarjas toodetud lihakondijahu saab käesoleval ajal edukalt kasutada katelde kütmiseks. Rasv läbib jäme- ja peenpuhastuse ning tulemuseks on teine toode: tehniline rasv, mis sobib hästi põletamiseks, soojuse tootmiseks kateldes või biodiisli valmistamiseks. Tehases kasutatav soojusenergia on valdavalt omatoodetud küttest.

“Osa inimesi arvab, et siin tehases põletatakse kogutud materjali, kuid nii see ei ole, tegelikult põletamist ei toimu, kogu sissetulnud tooraine purustatakse, steriliseeritakse, eraldatakse vajalik mittevajalikust. Selle kõige tulemusel saame kaks toodet: tehnilise rasva ja lihakondijahu, mõlemad tooted sobivad hästi põletamiseks,” räägib Peeter Maspanov.

Tehase juhataja sõnul on olemas ka selliseid mooduseid käitlemiseks, et loomakorjused ja loomsed kõrvalsaadused põletatakse. “Nägin niisugust tehast Küprosel, aga kui mõelda, et loomsed kõrvalsaadused sisaldavad 70-80% vett, siis vee põletamine oleks väga kulukas,” teab Peeter Maspanov, kes peab Väike-Maarjas kasutusel olevat tehnoloogiat parimaks võimalikest lahendustest.

“Kuid praegugi tuleb tehasel aeg-ajalt selgitada, et ümbertöötlemise käigus loomsetest kõrvalsaadustest saadud kaks toodet ei ole jäätmed, vaid valmistooted, mis sobivad kütteks ning pole mõeldud äraviskamiseks. Aeg on näidanud, et on inimesi, kes soovivad meie toodangust soojusenergiat toota, kas tehnoloogiliseks otstarbeks või hoonete kütmiseks,” kõnelev Maspanov.

Täpne tehnoloogia

Et valmistoodangust, rasvast, saab toota ka biodiislit, on tehas tellinud Tallinna tehnikaülikoolilt uuringud selle kütteomaduste kohta.

“Näiteks võeti diiselmootorite karakteristikud, kui kütusena kasutati meie tehasest pärit rasva, ja need olid üsna lähedased diislikütusega võrreldes. Ainus puudus on see, et rasv hangub madalama kui +30 kraadi juures. Kes on temperatuuri hoidmise probleemi lahendanud, saab edukalt seda rasva kütteks kasutada. Eeliseks on seegi, et rasv ei sisalda väävlit ja on selle võrra loodussäästlikum,” selgitas Maspanov ja lisas, et tehases on kasutusel samuti kaks kütuseliiki: maagaas ja rasv.

“Kui oleme katla gaasiga soojaks kütnud, lülitame rasvaküttele ringi,” täpsustas ta.
Lihakondijahust ja turbast ning vanapaberist saab aga toota graanuleid, mida kateldes mehhaniseeritult kütta ja mis annavad parema võimaluse katelde kütmist
mehhaniseerimiseks.

“Tootmisprotsessi ajalugu salvestatakse ja nii oleme võimelised alati tõendama, et oleme tehnoloogiast kinni pidanud. Samuti märgistame oma toodangut, mis tähendab, et lisame teatud ainet, mille tuvastamisel laboris on võimalik selgitada kütuse päritolu. Kogu tehase tööprotsessi ja tehnoloogia täitmist kontrollitakse rangelt. Oleme võimelised tagantjärele tõestama, et oleme tehnoloogiat korrektselt järginud. Peame ju tagama, et toodang ei satuks tagasi inimese toiduahelasse,” tutvustab tehnoloogiast kinnipidamise täpsust Peeter Maspanov.

• “Kuidas seda tehakse?” on Virumaa Teataja rubriik, mis jälgib ja va­hen­dab mõne toote valmimise protsessi.
• Sarja selles osas jälgime, kuidas toimub loomsete jäätmete töötlemine Loomsete Jäätmete Käitlemise ASis Väike-Maarjas.
• Toodetud lihakondijahu ja tehnilist rasva kasutatakse katelde kütmiseks. Rasvast saab valmistada ka biodiislit. Tehases töötab 24 inimest kolmes vahetuses ööpäeva jooksul, sõltuvalt toorme laekumisest 5-7 päeva nädalas.

Tagasi üles