Pärast pikka vahet vanas ametis tagasi

Anu Aunapuu. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Sotsialistliku põllumajanduse kokkukukkumisega jäi palju inimesi töökohata, uuesti järje peale saamine kõigil ei õnnestunud. Vetiku suurfarmi juhataja Anu Aunapuu jõudis erialasele tööle tagasi alles pärast 18 aastat eemalolekut.

Mis ametit koolis õppisite?

Õppisin Türi sovhoostehnikumis zootehnikuks, 1985. aastal, kui lõpetasin, oli põllumajandus õitsval järjel ja selle ameti pidajate järele suur vajadus. Tööle hakkasin Uhtna kolhoosis Kohala suurfarmis brigadirina.

Elektromehaanikuharidusega abikaasa sai samas ametisse. Olime põllumeeste perest, mõlema emad lüpsjad, minu vanemad töötasid Müüriku farmis. Nii et põllumajandus tundus täiesti kindel asi, millega oma elu siduda. Jõudsin enne majandite lagunemist pidada veel Rägavere sovhoosi seakasvatuse zootehniku ametit. 1990. aastaks, kui kolhoosikord lõppes, oli mul kolm last, kellest viimase sünni järel lubas seadus kolmeks aastaks koju jääda.

See aeg oli maainimestele keeruline, kuidas edasi elada, ei osanud keegi öelda.

Mäletan, et praegu tuntud farmiomanik Hillar Pulk erastas siis Maasikamäe lauda, soovitas mullegi, et võta endale ka farm. Aga see poleks olnud lihtne, oleks vaja läinud hulga tööosakuid, küllap suuremat pealehakkamistki.

Abikaasa, kes praegu töötab kriminaalpolitseinikuna, vahetas ametit 1991. aastal, kui temast sai valla konstaabel. Sellele aitas kaasa tollane vallavanem Rein Sinitamm, kes otsis valda konstaablit.

Kuidas töö leidsite?

Sain müüjaks Tartu tänava poodi, hiljem läksime terve vahetusega üle Nordi kauplusse. Seejärel töötasin seitse aastat elektroonikafirmas Dicro Rakveres. Sealne oma kätega töö, kaablite koostamine, mulle meeldis. Mõtlesin, et põllumajandusse ma ei naase kunagi, kuigi olin tehnikumi kiitusega lõpetanud.

Aga läks teisiti?

Sõitsime abikaasaga iga päev tööle Rakverre ja töölt koju Ulvi Vetiku farmist mööda. Uut farmihoonet parajasti ehitati. See kerkis meie silma all, iga päev midagi muutus. Ilmselt kuskil hingesopis peitus soov õpitud erialale naasta. Samal ajal ilmus lehes kuulutus, et Vetikule vajatakse farmijuhatajat. Kandideerisin konkursil ja minust sai Vetiku uue farmi juhataja.

Kas uus, moekas laut millegagi üllatas?

Tuli sisse elada. Aga põhitõde, et lehm lüpsab suust, kehtib igal ajal. Meil ei ole ju suur farm, kolmsada lüpsilehma. Ametis on kolm lüpsjat, kolm karjakut, kaks vasikatalitajat. Traktoristid alluvad juba firma omanikule.

Kuidas elasite üle raske aja, kui piimahind kukkus?
Eelmisel aastal oli päris katastroof, tekkisid võlad, palku vähendati. Uus farm tuleb ju kinni maksta, ehituslaen tasuda. Õnneks hakati eelmise aasta lõpus piima eest tasapisi rohkem maksma, aga eks kulub veel aega, enne kui vabamalt hingata saab.

Teie farmis on väärt tõukari, müüte mullikaid ja pullvasikaid ka teistele riikidele?

Oleme müünud oma karja täiendamisest ülejäänud mullikaid Maltale, ka Türgi farmerid on nõus meilt seitseteist looma ostma. Eks seda ole tehtud rahapuuduse leevendamiseks.

Tahaksime oma karja suurendada, aga seni, kuni pole võimalik ehitada noorkarjale uut hoonet, peame noorloomi hoidma lüpsilaudas ja ruumi pole. Pullvasikaid aga ei tasugi oma farmis suureks kasvatada, kasulikum on nad müüa ekspordiks.

Kui palju teie farmis lehm piima annab? Näiteks aastas, päevas?

Eelmisel aastal keskmiselt 8600 liitrit. Päevas annab mõni lehm 70 liitrit piima, 65-66 liitrit lüpsab mitu.

Kuidas mõjus piimaannile kuumaperiood?

Halvasti. Leh­mad ei talu kuuma. Keha temperatuuri reguleerimiseks vajavad nad palju vett, on isutud, ainult lõõtsutavad.

Olete jõudnud tagasi tööle õpitud erialale. Kas olete eluga rahul?

Ju olen. Abikaasa on tähele pannud ja mulle öelnud, et kuigi tulen hilja töölt, kuid silmad pidid särama. Üks soov mul siiski on, et saaks rohkem koos olla oma poolteiseaastase pojatütre Eliisega. Aga aega selleks on napilt.

Anu Aunapuu

• Sünd. 29. märtsil 1965 Rakveres.
• Lõpetanud Türi näidissovhoostehnikumi.
• Töö: Uhtna kolhoosis farmibrigadir, Rägavere sovhoosis zootehnik, Rakvere Tartu tänava ja Nordi toidupoes müüja, OÜs Dicro tööline, aprillist 2008 OÜ Vetiku suurtalu farmijuhataja.
• Pere: abikaasa Ain kriminaalpolitseinik, lapsed Aivo (26), Avo (23), Ave (20), lapselaps Eliise (1,5).