/nginx/o/2010/01/13/296120t1h7c50.jpg)
Sotsiaalministeeriumis tegutseb osakond, kes võitleb Eestis naiste ja meeste võrdõiguslikkuse eest, millega olevat meil väga kehvad lood. Büroo, kus töötavad põhiliselt naised, on seisukohal, et ebavõrdsusest annab meil tunnistust naiste-meeste suur palgalõhe, naiste vaesus ja muud hädad.
See on paraku teema, mis eestlasi endid eriti ei huvita, uuringu järgi vaid 6 protsenti elanikest.
Meeste ja naiste elu võib tõesti erineda, kuid tundub, et see oleneb siiski rohkem igast inimesest endast, mitte tema soolisest ahistamisest. Tuleb vägisi meelde nõukaaeg, kus jutlustati ju suurest võrdsusest, pjedestaalil olid naiskombainerid ja -traktoristid ning teised, tihti raske füüsilise töö tegijad.
Pärast sünnitust tuli naistel kibekiiresti tööle naasta ning lapsed kasvasid lastesõimes. Kas naised ei saa meil pürgida juhtivatele kohtadele? Või ei tahagi? Äkki soovivad nad end rohkem perele pühendada, mida kõrge palgaga pingerohke töö ei võimalda.