Filmis “Nimed marmortahvlil” tekib kõnekas vaikus, kui üks tegelastest püstitab küsimuse, kas Eesti, mille eest võitlema peab, on sinu Eesti või minu Eesti. Käsper lõpetab dialoogi resoluutselt, öeldes, et tegemist on üheainsa, meie Eestiga. Filmis kirjeldatud ajaloosündmused on enamikule meist tuttavad ja me saame nautida Eestit, millele on suuresti aluse pannud needsamad poisid. Nemad andsid meile edasi riigi, mille meie anname omakorda edasi järgmistele põlvedele. Kui vaadata praegu, kuidas käitub meie riigi üks olulisemaid osi, seadusandlik võim, siis tekib paraku küsimus, milliseks see üleantav Eesti kujuneb.
Tellijale
Sinu, minu või meie Eesti - kas ja keda uskuda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päevalehtede pealkirju lugedes pean tunnistama, et üha raskem on leida endas motivatsiooni uskuda sellesse Eestisse, mis meil käes on. Küsimus ei ole muidugi kultuuris – loomulikult on olemas teatud põhiväärtused, mis ei muutu, mis pakuvad rõõmu ja kindlustunnet. Paraku mõjutavad meie elu pigem igapäevased regulatsioonid ja otsused, viimasel ajal üha enam ka lihtsalt ebameeldiv otsustamatus. Toompeal toimuv on justkui kehv komöödia, mille teist poolt ei viitsikski vaadata.