Meedia karvustab ja kurjustab, kõik on torssis ja pahuksis, iga teine rahvuslik õde ja vend mõtleb maailmaasjadest erimoodi, ometi on Eesti ilusasti alles, põhjamaine lumi kohal nagu kord ja kohus, ja toredast lugemisest pole ka puudust. Kõik on meie endi valida ja teha – kuidas käitume, ennast väljendame, mida loeme ja kirjutame. Pealegi ei tohiks unustada üht sügavamat rahvuslikku tarkust: aeg annab kõiges arutust!
Tellijale
Tere, võilillerahvas!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina tahan samuti lehelugejatele head meelt valmistada ja lühidalt peatuda elutervel ja hästiküpsetatud ning kiiksuküllasel Valdur Mikita teosel “Lindvistika ehk Metsa see lingvistika” (2015). See kuulub Välgi metsade mõtleja triloogiasse, mille I osa “Metsik lingvistika” ilmus 2008 ja “Lingvistiline mets” 2013. aastal.