Tere, võilillerahvas!

, kirjandusloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets
Maire Liivamets Foto: Erakogu

Meedia karvustab ja kurjustab, kõik on torssis ja pahuksis, iga teine rahvuslik õde ja vend mõtleb maailmaasjadest erimoodi, ometi on Eesti ilusasti alles, põhjamaine lumi kohal nagu kord ja kohus, ja toredast lugemisest pole ka puudust. Kõik on meie endi valida ja teha – kuidas käitume, ennast väljendame, mida loeme ja kirjutame. Pealegi ei tohiks unustada üht sügavamat rahvuslikku tarkust: aeg annab kõiges arutust!

Mina tahan samuti lehelugejatele head meelt valmistada ja lühidalt peatuda elutervel ja hästiküpsetatud ning kiiksuküllasel Valdur Mikita teosel “Lindvistika ehk Metsa see lingvistika” (2015). See kuulub Välgi metsade mõtleja triloogiasse, mille I osa “Metsik lingvistika” ilmus 2008 ja “Lingvistiline mets” 2013. aastal.

Kahest eelmisest on viimane kõige lihtsamas keeles-meeles kirjutatud. Esimestes on ehk rohkem akadeemilisemat tarkust, kui nõnda sobib väljenduda. Loodetavasti keegi ei pahanda mu arvamusloo pealkirja peale, aga üks suuremaid võitlusi, mida maarahvas eestlasliku järjekindlusega tänaseni peab, on võitlus võililledega. Nii et pealkiri on natuke provotseeriv ka. Järgnev Mikita tõlgendamine ei pruugi ju kõigile armas olla, aga proovida tasub.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles