Laskmata karu naha jagamine

Karl Andreas Sprenk. Foto: Erakogu

Tõik, et pea kaks ja pool kuud enne valimisi on juba selge, kes ning millise hinna eest oma häält on valmis loovutama ja mis selle tulemusel saavutatakse, muudab küsitavaks edasise protsessi vajalikkuse. Milleks trükkida tuhandeid valijakaarte, komplekteerida valimiskomisjone ning püstitada jaoskondades valimiskabiine, kui valituks osutuvate mõju on juba praegu olematuks määratud ja noorte iseseisva mõtlemise võimele vesi peale tõmmatud?

(Sotsiaal)meedias ning kommentaariumites teevad kõikvõimalike noortega seotud teemade puhul ilma asjatundjad, kelle hinnang järeltulevale põlvkonnale on tume ja väljendub trükimusta mitte ­kannatavates väljendites. Järk-järgult vananeva ühiskonna taustal tekib küsimus, millal ükskord saavad noored piisavalt küpseks, et midagi arvata või ­kogukonda kaalukalt panustada. Miks me ootame maagilist vanust 18, mille järel on noored üleöö “­valmis”?

Olgem ausad – valimisea langetamise tegelikku mõju ei saa hinnata ühe valimistsükli ega pelgalt osalenute protsendi järgi. Teadlikkus kodanikuõiguse laienemisest tuleb ajapikku. Austria näitel (seal on muudatusega kohanetud viimased kümme aastat) võib muutus tuua poliitilised teemad noortele lähemale ning motiveerida neist kõnelejaid rääkima ka noortele arusaadavas keeles. Ja olgu öeldud, et poliitiliste teemade spektris ei pea ma silmas värvi järgi valitavat maailmavaadet või arusaadava keele all lihtsustatud loosungeid.