Sammud, mis toetavad perede õnne

Liisa Oviir. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Aastad tagasi, 2004. aasta 1. jaanuaril, jõustus toona palju vaidlusi ja emotsioone tekitanud vanemahüvitise seadus. Esimesi vanemahüvitise makseid hakati tegema sama aasta veebruari alguses ja kuu lõpus sain mina oma esimese poja, kes küll kiirustas ilmaletulekuga. Olin südamest tänulik riigile ja riigikogule, et mul oli võimalik täielikult pühenduda lapsele ja tema tervisele, muretsemata, kuidas majanduslikult hakkama saada. See oli suur asi siis ja on seda kahtlemata ka praegu. Usun, et nüüdsed noored vanemad oskavad samuti hinnata meie vanemahüvitist.

Eelmisel aastal nädalakirjas Economist avaldatud artikli põhjal oli just Eesti kõigi OECD maade seas esikohal kui riik, kes on väikelaste vanemate vastu kõige lahkem. See on üsna uhke tulemus. 13 aastaga on aga mõndagi muutunud, mistõttu saab praegu öelda, et healgi süsteemil leidub nõrku külgi. Üha enam on tõusnud tähelepanu keskmesse see, et meie vanemahüvitise süsteemi reeglitel napib paindlikkust.

Näiteks mina läksin oma äsja aastaseks saanud teise lapse kõrvalt 2008. aastal tööle miinimumpalga eest, sest rohkem tollal kehtinud kord ei lubanud. Ja jätkuvalt on vanemahüvitise maksmise perioodi pikkus 18 kuud, mis tuleb järjest ära kasutada. Praegu on nii töötajate kui ka tööandjate ootused ja vajadused teistsugused kui eelmisel kümnendil. Samuti on muutunud arusaam ema ja isa rollist peres. Paraku kehtiv süsteem sellele veel ei vasta ega motiveeri piisavalt isasid oma lapsega koju jääma. Elu on ikka kirjum ja dünaamilisem, kui seadustes kirjas on.