Kaabust ja kosmeetikast

Jüri Jürna. Foto: Agnes Aus

Ma ei tea, kas ma tohin pisut, aga ilmselt andeksantavalt familiaarne olla, kui ütlen, et mu vaimusõber härra Svirgsten kirjutas hiljuti naljast, et nali pole naljaasi, ja ma märkasin, et ka kaabust loobumine pole naljaasi. Kaabu on nagu filter, mis teeb kohanemisvõimelisemaks. Kui hülgame kaabu, siis saavad meist küll tõsised tegijad, aga me oleme kaitseta ja maandame kõik piksenooled otse kannikasse ja see tekitab erakordse selekteerimisvõime.

Ja tõsi mis tõsi, tõelisi koomikuid on ju igas sajandis mõni, aga paljapäine kaabuta mehike on nii nõudlik, et sellest vähem ei piisa. Hiljuti Taanis loomingulisel reisil avastasin, et kaabujutul on iva sees.

Kui ma linnatänaval uhkeldasin kaabuga, unikaalse toreadoori kaabuga, mille olin kunagi Barcelonast ostnud, tundus tänav ülimalt ja armsalt kaunitariderohke, kui aga olin unustanud kaabu koju, olin nagu kosmeetikast rikutud noorte naiste tänaval.