Kolumn: keeruliseks lihtsustamine

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Piret Saul-Gorodilov.

Aasta vahetumisega kaasneb massiline hea ja paremat soovimine. Enamasti vastab hea soovi saaja omapoolse viisakusega. Mulle meeldib, kui inimesed ennast sõnadega väljendavad. Kui suhtlus on suusõnaline, kaunistab mõlema nägu naeratus. Emotsioon on äratuntav ja pigem jääbki ilmselt meelde emotsioon, sõnum tuleb selle järel.

Kirjaliku eneseväljendamise tegigi paljudele keeruliseks just õigete sõnade leidmine. Sõnad pidid olema täpsed ja üheselt väljaloetavad.

Miks ma räägin kirjaliku eneseväljendusega õige emotsiooni edasiandmise keerukusest minevikus?

On tekkinud tulpade viisi kirjutamist lihtsustavaid märgikesi. Need on emotikonid ja emojid.

Mul tõesti ei ole midagi naeratuse vastu, aga viimasel ajal tunnen teatavat survestatust, kui niigi selgelt positiivne sõnum on üle kinnitatud selle kõige laiemalt kasutamist leidnud emoji ehk smailiga. Minust veel vanematele inimestele selgituseks – see on naeratava kriipsujuku pea. Kõige esimene ja lihtsam asi, mida laps joonistama õpib.

Kui ma niigi kena kirja saadan ja lõppu seda “naeratust” ei pane, kas pelgalt sõnad jätavad kurja või ükskõikse mulje?

Tahaks ka moodne olla, aga ei tahaks alustada pealiskaudselt.

Sukeldun asja selgitamiseks teemasse ja tuleb välja, et esimene teadaolev ettepanek naeratust loova klahvikombinatsiooni kasutamiseks tuli juba 1982. aastal. Arvutiteadlane Scott Fahlman pakkus kolleegidele välja, et sedasi võiks märgistada naljasõnumeid. Naljamärk?

Edasi tuhnides tuleb välja, et emojid on ühtlasi pakkunud palju võimalusi uurimuste tegijatele. Meeleolukaima info selle kohta andis tutvumisportaali match.com uuring, mis kokkuvõtvalt leidis, et 36–40 protsenti neist, kes kasutasid hoogsalt smailisid, mõtlesid agaramalt seksile. Noh, eks te ise tea.

Olgu selle smailiga kuidas on, aga ülejäänud nägude rodu. Mure õige komakoha pärast hakkab nüüdsest taanduma. Tõsiselt loodan, et haridusministeerium töötab välja töövihiku ülesannetega leida õige emoji. Viimasel ajal pöördun järjest sagedamini värskematest maailma asjadest arusaamiseks järelkasvu poole. Nii ka seekord. Konsultatsiooni tulemusena selgus, et kinnitatud märgisüsteemi pole veel loodud ning mõned emojid võivad vaidlust ja lausa tüli tekitada. Saa sellest siis aru! Saadavad endast kahe sammu kaugusel asuvale sõbrale emoji ja tõlgendavad veel erinevalt.

See süüdistus lükati tagasi selgitusega, et tegemist on lihtsustatud suhtlemisega. Mis mõttes?

Võibolla peaks need märgid ühtsetel alustel süstematiseerima ja kinnitama. Kerkib kuri kahtlus, et siis poleks nende kasutamine enam nii trendikas ja kellegi järgmine tahtlikult või tahtmatult visatud “värske lumepall” põhjustab uue laviini.

Olen otsustanud jätkata vanamoodsalt, arsenaliga, milles tabav, mahlakas ja voogav sõnakasutus, mille kõrval mõjuvad kidakeelsed märgijunnid nagu … Oot-oot!

Vaatan pingsalt, omal kulm kortsus, naerunäokesega tõtt. Neid pungitavaid silmatäppe ja kramplikult kaardus suunurki, ning jõuan ülemeelikule otsusele. Miks mitte proovida samuti lumepalli loopida. Rõhudes teatavale sarnasusele, kuulutan selle ümara naerunäokese hoopis (trummipõrin) … kõhukinnisuse tähiseks.

Eks paistab, kas läheb massidesse.

Tagasi üles