Aidakem noori, kes võivad kõigele käega lüüa

Helmen Kütt. Foto: Erakogu

Eestis elavad tublid noored, kes reeglina on edasipüüdlikud, töökad ja õpihimulised. Nende üle on meil põhjust rõõmu tunda. Nagu ikka, rõõmustavad ja muretsevad kõige rohkem oma laste pärast nende vanemad. Võib ju öelda, et eks muretsemine olegi lastevanemate pärisosa. Murest murtud on tihti just need emad-isad, kelle täisikka jõudnud lapsed elavad kodus ja veedavad päevi mitte midagi tehes. Noori, kelle koolitee on katkenud ja kes ei tööta ega õpi edasi, elab kõikjal Eestis ning enamasti on nad jäänud vanemate või ka vanavanemate kukile.

Osa kodus konutavatest noortest on madala enesehinnanguga ega oska endaga midagi ette võtta. On ka neid, kes on mõne saatuselöögi tõttu pinna jalge alt kaotanud. Ja siis on meil veel niisugused noored, kes on ristitud lumehelbekesteks. Helbekeste puhul on peaasjalikult tegu vati sees kasvanud (linna)noortega, kellel puudub huvi tööle minna, kuna neile on toeks vanemate priske rahakott. Lisaks leidub noori inimesi, kellel on küll diplomid taskus, kuid kellel napib sotsiaalseid oskusi, mistõttu on nad koduseinte vahele jäänud.

On täiesti normaalne, kui noored on lühemat aega tööelust eemal ja tegelevad eneseleidmisega. Aastaid kestev töötupõli koos niisama passimisega, millega tihti kaasneb sõltuvusainete lõksu langemine, võib aga viia selleni, et noorest inimesest kujuneb hoopis heitunu, kes on kõigele käega löönud ja kellel puudub ka ravikindlustus. See tähendab nii isiklikke ja perekondlikke tragöödiaid kui ka suurt kaotust ühiskonnale.