Parandamatu vabatahtlik (1)

Toomas Herm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leili Kang on tundnud juba noorest east tõmmet mundri ja korra järele.
Leili Kang on tundnud juba noorest east tõmmet mundri ja korra järele. Foto: Marianne Loorents

Leili Kang (45) on tundnud juba noorest east tõmmet mundri ja korra järele. Kulus 27 aastat, enne kui naine sai selga tõmmata helesinistes unistustes virvendanud tumesinise politseivormi.

Pärast Kadrina keskkooli lõpetamist soovis Hulja neiu astuda politseikooli. Miks? Sellele küsimusele Leili Kang teisipäeval Tapa politseijaoskonnas vastata ei osanudki. Küllap tundis ta juba siis vajadust mundrist õhkuva distsipliini järele. “Isa ütles, et siia majja politseinikku ei tule,” meenutas Leili. 

Toona seostasid paljud politseinikku veel nõukaaegse miilitsaga. Ja miilits ei esindanud mitte just kõige õigemat korda. Naine tunnistas, et Hulja sovhoosis lukksepa ametit pidanud isa sõna oli talle oluline. “Tegime kõike isaga koos,” selgitas Leili. Juba 16-aastasena võis neidu näha traktoriga põldu harimas.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles