Juhtkiri: Homme kooli ...

Sügis Foto: AFP / Scanpix

Loodetavasti on homme kooli minevatele lastele ranitsad, vihikud ja pinalid juba ostetud. Hakkas ju osa kaubanduskeskusi üsna augusti alguses koolitarvete kampaaniatega pihta. Kes pole veel jõudnud, neil on selleks täna viimane päev.

Ükskõik mida ka psühholoogid soovitaksid või milliseid võtteid lapsevanemad rakendaksid, ikka tähendab kooliaasta algus stressi.
Suure õhina ja põnevusega ootavad kooliminekut kõige väiksemad juntsud, kes esimest korda pidulikult kooliteed astuvad. Nende jaoks algab täiesti uus eluetapp, sest kooliteel alustab noor maailmakodanik oma  unistuste ja eesmärkide täitmist.

Kuigi koolipinki istuda pole ju kunagi hilja, on esimesed sammud kooliteel nagu maratonirajale minek. Kes rühib kohe tempokalt järjest uute ja uute teadmiste suunas, kes võtab alanud kooliteed lõdvemalt.

Kuid selge on see, et praegu muutub järjest aktuaalsemaks igikestev õpe. Ja sellega peavad arvestame nii kooliteel hoogsalt rühkijad kui lonkijad.
Kui väljas püsivad suvisemad ilmad, tahaks enamik õpilasi veel puhata ja mängida. Ilmselt on ka vanemaid lapsi, kes ootavad kooli algust juba poolest augustist ja lähevad sinna õhinal, aga suurem jagu loeb ohates kiiresti vähenevaid vabaduspäevi.

Eks me, täiskasvanud, tunne puhkuse lõpu eel sarnaseid tundeid. Pealegi on lapse tööpäev pikem ja tihtipeale isegi pingelisem kui täiskasvanul kõigi meeldejätmiste, sõnadetuupimiste ja kontrolltöödega. Ja kui täiskasvanu puhkab pärast tööd, siis laps õpib. Aga see on paratamatu ja sihikindla tõsise tööta poleks meil tarku ja tublisid noori, poleks loodud Skype’i ega tehtaks ilma teaduse kõrgtasemel.
Meie, vanemad, saame vaid toetada, innustada, aidata, ära kuulata, lohutada ja mõnikord nõu anda, et koolialguse stress läheks sujuvalt üle koolirõõmuks.