Kolumn: krüptokunsti katastroof

Jüri Kaarel Runnel. Foto: Erakogu

Digiajastu on olnud revolutsiooniline kunsti kättesaadavuse poolest. Sotsiaalmeedias on kunstnikel võimalik luua oma publik ja jagada oma töid kogu maailmaga, leides nii ka kliente, kellega koostööd teha. Selline ligipääsetavus lubab ka väiksematel ja marginaliseeritumatel kunstnikel välja paista ja elatist teenida. Kuid muidugi kaasneb sellise vabadusega oht, et rikkad hakkavad sellist turgu pahatahtlikult ekspluateerima, et oma rahakotti paisutada.

Viimase paari aasta jooksul on tasapisi päevakorraliseks muutunud krüptokunst. Krüptokunsti põhimõte on see, et eksisteerib kindel unikaalne jada arvutiprotsesse nimetusega NFT (non-fungible token ehk mittevahetatav märgis), mida ostetakse ja müüakse krüptoraha eest. Lihtsustatuna öeldes on see nagu tunnistus, mis näitab, et midagi “kuulub” sulle. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegu on lihtsalt sama protsessiga, mille käigus näiteks kollektsionäär või galerii ostab kunstnikult maali, kaasnevad krüptokunsti puhul sellise võrdlusega probleemid.

Esiteks on krüptorahadel ja seega ka krüptokunstil tohutu ökoloogiline jalajälg. Bitcoin näiteks kasutab aastas sama palju elektrit kui Holland ja krüptokunsti puhul tihti kasutatava Etheriumi süsihappegaasi heide on võrreldav Etioopia omaga. Kuna krüptorahade väärtus on alaliselt seotud sellega, et uute müntide tegemiseks kulub aina rohkem energiat, on see probleem pidev ja krüptokunsti olemusest lahutamatu.