Pensionide tulevik vajab arutelu

Siiri Oviir Foto: Peeter Langovits.

Rahvusringhäälingu korraldatud küsitluse järgi toe­tas pensioniea tõstmist iga üheksas küsitletu, eestla­sed enam kui mitteeestlased, kuid suurem osa oli siiski vastu. Põ­hilise vastuargumendina kõlab tavaliselt lause: "Paljud eestlased, eriti meie mehed, ei elagi nii vanaks, et pensionipõlve pi­dada!"

Õige, kuid meie meeste ma­dal keskmine eluiga ei ole pen­sionidesüsteemi küsimus ja vajab lahendusi enne, kui mehed pen­sionikka jõuavad. 15-64aastaste meeste suremuskordaja on Eestis kolm korda suurem kui sama vanuserühma nais­tel. Eriti kõrge on meeste suremus kesk­eas, ja mitte niipalju hai­guste kui alkoholi- ja muude mür­gis­tuste, traumade, õnnetus­juh­tumite ja enesetappude tõttu.

Kui Eesti mees on elanud 65. eluaastani, elab ta keskmiselt veel 13 aastat. Meeste oodatav eluiga 2030. a on 71,6 ja 2050. a 77,4 aastat, naistel vastavalt 79,4 ja 82,0 aastat.

Vananev rahvas

Muutuste vajalikkuse määrab rahva vananemine - Euroopa keskmine demograafiline hõi­vekoormus (üle 65 a) tõuseb 25%-lt 2004. a 53%-le 2050. a. See puudutab tõsiselt kõiki Euroopa riike. Kui Prantsusmaal oli üle 65aastaste osakaal rahvastikust 1960. a 18,8% (toona Euroo­pa kõrgemaid), siis 2000. a oli see 23,6% ning 2030. a tõu­seb 39%ni.

Samasugune on suundumus ka n-ö madalamalt alustanud maa­des: Saksamaal on vastavad näitajad 16%, 23,8% ja 49,2%, Itaalias 13,3%, 26,5% ja 48,2%, Rootsis 17,8%, 26,9% ja 39,4.

Arvata, et Eestis lähevad asjad teisiti, on silmade sulgemine objektiivsete protsesside ees, vastupidi - kulutab analüüsiks ja dialoogiks nii vajalikku aega. Eesti ei liigu Euroopast erinevat teed pidi, seda kinnitab ka statistika: 1990. a oli üle 65aastaste inimeste osakaal meil 11,6%, 2000. a 15% ja oleks 2010. a 24,5%, 2030. a 31,7% ja 2050. a 42,8 %. Madal sündimus ei taastooda meil rahvastikku juba oma 20 aastat.

Rahapuudus pitsitab

Keskmisest madalamate pensionide tõttu moodustavad meie pensionikulud SKTst umbes 7% (ELis keskmine 11-12%).

Saja või paarisaja krooni võr­ra suudetakse praegu veel aastas pensione tõsta, kuid taustalt kostavad juba praegu pensionide külmutamise või isegi selle vä­hendamise ettepanekud.

Sekka valikud: kas võõrtööjõud või pensioniea tõus.

Me ei tohiks oodata, kuni ob­jektiivsed protsessid meid piltlikult öeldes vastu seina suruvad ja äkkotsus vastuvõetamatu lahenduse annab.

Kes lubavad rahapuu kasvama panna, millest pensionidele märkimisväär­set kullasadu tu­leb, petavad ini­mesi. Pensioniea tõstmine ei ole vaid Eesti probleem. Mitmes riigis on see juba praegu kõrgem kui Eestis. Näiteks Taanis lä­hevad mehed ja naised pensi­onile 67aastaselt, Iirimaal 66 a, Soomes ja Rootsis 65 a. Suurbritannias on meeste pensioniiga 65, naistel 60 a, sama on ka Itaalias, Poolas ja Austrias, Ungari ja Läti tõstis 1990ndatel oma pensioni­iga 62 aastani.

Pensioniiga on tõstetud ka Eestis ja alates 2016. aastast võrdsustub meeste ja naiste pensioniiga 63 a. Sellest ilmselt ei piisa, arvestades demograafilisi protsesse ning sellest tulenevat majanduslikku survet. Tuleb kaaluda pensioniea paari aasta võrra tõstmist, kui me ei taha pärandada järgmisele pensionäride põlvkonnale tänasest madalamat pensioni.

Selgituseks - kui meil veel on ühe pensionäri koh­ta pea kaks maksumaksjat, siis 30 aasta pärast on olukord vastupidine.

Õigustatud ootuse print­siipi silmas pidades ei tohiks pensioniiga aga tõsta üleöö. ELi riikides on tavaks selline otsus langetada mitmekümne aasta peale ette. Olen siinjuures igati nõus Jaan Männiku (PM, 16.12.2008) seisukohaga, et vaja­me laiemapõhjalist otsustamist ja tarvilike raskete otsuste tegemiseks on eelkõige vaja saada üksmeel rahvaga.

Kummitav vaesusrisk

Varane pensioniiga ei saa olla eesmärk omaette, eriti siis, kui sellega kaasneb reaalne oht sattuda vaesusse.

Meie praeguse pensionisüstee­mi probleemiks on madal asendusmäär, st, et pensionisüsteem ei suuda tagada ELi pensionieesmärki - tagada võimalus säilitada pensionile jäämisel varasem elatustase. Enamikul Eesti pensionäridest see nii ei ole.

Kui paljud mehed ei jõua pen­sionieani, siis naistel on vanemaks saades aina suurem risk sattuda vaesusse. Põhjus teadagi - naiste madalam palk meestega võrreldes (vahe on ELi suurim - 25%). Madalam palk tähen­dab aga ka väiksemat pensioni ja seega pensionieas kehvemat elu, mis eriti teravalt lööb üksikuid.

Lisaks täiendavate pensioniskeemide vajadusele, kus kohus­tuslike ja vabatahtlike kogumispensionide kõrval omandaksid tähtsust näiteks tööandja pensionid, on just naiste suurem vaesusrisk see, mis sotsiaalkindlustussüsteemide tulevikuarutelul aina enam päevakorda peab tõus­ma. Sellest me täna Eestis veel üldse ei räägi.

Meil räägitakse palju paindlike töösuhete vajalikkusest justkui asjast iseeneses, samas kui Euroopas nähakse selgeid seoseid paindlike pensioniskeemide ja paindliku tööturu vahel.

Eri­nevad pensioniskeemid võivad motiveerida inimesi kauem tööturul osalema. Tööturu reguleerimisel on vaja arvestada pen­sioniskeemide paindlikkusega ja vastupidi.

Üks on kindel: sellelaadsetele probleemidele tuleb mõelda aegsalt, otsida võimalusi ja arutleda ühiskonnas. Hoogtöö korras neid küsimusi lahendada ei või. Samas lihtsalt "ei" ütlemine tähendaks vastutustundetust tulevaste põlvkondade ees.